aasta masendavaim päew sai önneks selja taha. keskelt läbi on veel creepy olla, aga ma üritan seda ignoreerida. löpetasin magamismaratoni ja nüüd on inimlikum olla, istun üksi viili juures, töenäoliselt kedagi teist ei ole, aga pead ei anna. täna näeb plaan ette mängida terve päew, kuniks tuleb uus uni, sims 3-e. running away from reality seems bloody awesome to me. i mean...köik on korras...veel, aga kui tuleb ülehomne päev, siis ma vöin flippida kurat teab, kuhu suunda. i know me, i've seen me. nelja aasta tagused lollid otsused vaevalt mind targemaks teinud on. rather köva pähkel ...ja tänavu tundub olukord lootusetum, kui iial varem, ja prolly on ka tähendusrikkam, kui kunagi warem, which makes is twice as bad.
so go figure..what should i do, or feel or be afraid of?
or i can just...wait and see/bleed
2 comments:
no prsse, kamoon! elu on lill, kui sa seda vaatad ikka. kui sa ei vaata ja mõtled omaette oma halle mötteid, siis jah, on köik kole ja midakuradit. näe, minul pole mingit tööd ja sittagi pole häda ka. ainult paremaks läheb. nii et tore on kurta, aga veel toredam on rahulikult rahul olla. ma olen nüüd juba väga jumalast veendunud, et kui sa/ma/ta oma karmaga pasa ära teenib, siis see tuleb. või kui sa/ma/ta oma mõtetega paska ligi tõmbab, siis see tuleb. julmalt. isegi, kui karma tegelikult helget tulevikku loosib. nii et KAMOON!!!!
reality check - suunurgad ülespoole. nii. tubli. hakkab juba looma...
ma ei ole üldine pessimist..mul on praegu hirmus
Post a Comment