öös on asju

...kukkusin pooleldi lampi psühhotroopikat lugema. ja see oli hoopis midagi muud, kui ma ette kujutasin. seda võiks suisa mingiks ilmutuseks tembeldada. kohutavalt mõnusa tunde annab asja anonüümsus. ehk siis sisuliselt võisin see ju kasvõi mina olla, kes selle kirjutas. või sina. või tema. või olgem ausad, ega wahet polegi suurt, sest kõik see on teatavasti yx. mitte isegi niivörd universalimsi möttes, vaid sarnasuses ja möistmises. see on nii naljakas ja...lihtne. ma ei saa aru, miks ma enne nii palju muretsesin, miks ma ennast halvasti tundsin. nagu räpane kergelt. aga eks see ole vist ühiskond ja küüniline silmakirjalikkus, mis dikteerib pidevalt seda tunnet, et asju peab tegema nii ja mitte naa. köik on ettekirjutatud, mis rütmis asjad hingama peavad. ja kurat, ei pea. üldse ei pea, mitte midagi sinnakantigi. ja milleks need reeglid üldse tehti, kui need ei tööta. sama rumal näitemäng ja täpselt samad libastumised. nii öelda libastumised. ja ikka välja ei tulda, liiga hirmus vist tundub pärismaailm beebisilmadele.
tegelikult see tunne on mind juba mitu päewa waldanud. selline kergelt ärev, kuid samas nii rahulik, peaaegu teraapiline. eriti tugev oli see reede öösel, kui me keset rüütli tänavat inimesi vaatasime. mängisime oma vanad head lollust: nikuks/ei nikuks. ma täheldasin kohe, et midagi oli teisiti, ma ei möelnud kordagi meeldivuse aspektile, vaid lihtsalt jälgisin, kuidas inimesed käituvad, nende liigutusi. ja kuigi köik oli mängureeglite kohaselt ebasümpaatne, olid nad hoopis huvitavad. vöimalik, et ma olen kaotanud mingitlaadi kriitikameele, kahtlustan pühapäewa möjutusi siiani. ja juba see teadmine, teadmine selle vöimalikkusest, muudab olukorra millekski enamaks kui lihtne keemiline kokteil. alkohol ei ole näiteks kuu aega enam samas vötmes olnud. mis on isenesestmöistetavalt tore. vöib-olla peale vaadates jääb mulje, et midagi pole muutunud, aga tegelikult on sisu teine. kurb on natuke vaadata, kuidas keegi teine ei saa aru, mis teisiti on. sest nemad köik on ju....mis muud, kui osa yhiskonnast. nad vöivad rääkida abstraktselt, mis on öige vöi vale (vöi tegelikult, mis siis yldse wale on?), aga käituvad jätkuvalt mustritena ja mutritena. ma saan aru, seda ei saagi taibata, sest see on kohutavalt pikk teekond. ja kohutav ei ole negatiivne. ja teekond ei tähenda ka pärale jöudmist. neverending roads.
mis ma nyyd selle köigega öelda tahan. vöib-olla seda, et maailm on pidevas muutumises, silmaga nähtav maailm. ja köik see, mis tundus mugav ja wajalik, on tegelikult ammu vanaks jäänud ning ei kehti.
aga eks minagi mängin reeglitekohaselt, kunix ma saan aru, möni sessioon hiljem siis ehk, kuidas väljaspool reeglirägastikku mängida.
kena öö jätku ja aitäh psühhotroopikale, mis töi välja ühisosa.

porno on öhus

terve päew on kulunud yhe imbetsilli blogi sirvides. ma ei oma halli aimugi, miks kurat mul seda waja oli. kerge pohmakavine eilsest punapäisest litsist ja vihmane teisipäew ehk. igatahes tabasin end hoopis introspektiivi pealt ja ketrasin natuke iseenda ajas tagasi. once in a while see on vist wajalik, et olevikus selgusele saada. tundub, et ei ole targemaks saanud. kuigi töde on nina all, on waja ikka sorkida waledes.
vöi mis siis täpsemalt walegi on. never mind. igatahes. eeldusel, et weel on stalkereid. siis
riimäel on läänerindelmuutusteta. nagu alati. yx porno löppeb, teine algab ja löppkokkuvöttes on see sama porno juba mitu aastat kestnud. aga elame-öpime. kui muud, siis see koht on vähemalt öpetanud kannatlikkust ja teadmist, et jah, inimesed on töepoolest idioodid. ja manipuleerimine ei ole yldse nii out, kui aus poiss wahepeal romantika raames arvas. söjas on köik lubatud. kuuldavasti ka armastuses, aga selles ma eriti kindel ei ole. seal on siiski reeglid. haaah. nojah.
besides that. möni nädal tagasi harrastasime pirxi juures rämedat ossipidu ehk siis synnipäewa, sisuga sitt muusika, toredad inimesed, ugly cross-dressing ja radioaktiivne tynnisaun. iseenesest funfun yritus, aga kiskus niivörd pikale, et iseenda ees hakkas piinlik oma tegude pärast. inimese vari hakkas juba kehast lahkuma. ja minipuhkusele proper punkt pannes, hakkas kohale laekuma, et ma olen mingil odd reasonil kohutavas koguses alkoholi tarvitanud lähiaegadel. ja reaalsuse katsumine tundus juba hägune unistus. oli waja panniga pähe saada ja mutta kukkuda, et taibata, kus on piirid. ja kuidas nendega käituma peab. siiani pole enam mälukaid olnud, yhiskonda pole ohustanud, käitun enam-vähem nagu viisakas inimene. ja oi yllatust, maailm tundubki kohe loogilisem paik, kui perspektiiv paika loksub.
kui päris aus olla, siis tahax millestki muust kirjutada. aga kurat vötax, nagu ajaloos ketramine näitas, siis käi palun perse ja hangi elu. samade rehade otses tolknemine hakkab juba wanaks saama ja yhel ilusal päewal vöix suureks ka kasvada. ja noh. sellega ma sisuliselt preagu tegelen. enese terve analyysimise ja improvemisega.
kui järele möelda, siis praktiliselt polegi lähiajaloos midagi märkimisväärset toimunud. sotsiaalne ylejoomine ja samad kohad, uued näod. rahulik tavalise tartlase elu. kui kevadtuuled välja arvata, siis on tegelikult köik isegi päris hästi. keegi minema pole jalutanud, uued söberid tekkisid ka pilti, wanad on alles :D väikekodanlik, kuid kena.
ega polegi vist midagi intrigeerivat lisada, ringi ei liigu ja ajalugu ei tee, kasvatan patse ja kassi :P