Lõpuks ometi kodus. Ja arvuti taga… kuulan ambienti. Suits my mood sort of. Chill down. Tõmban suitsu ja libistan vaikselt siidrit, mõtlen elu üle järele. Iga päewaga läheb olukord mu peas imelikumaks..ma olen totralt önnelik ja mul on maailma pisiasjadest sügavalt üksköik. ja ma naudin....naudin lund, naudin külma, naudin imalat muusikat hilisöhtul raadiost, naudin isegi purjus klientide möttetut juttu. köik on lihtne...kuigi reaalelt peaks olema vastupidi. vöi ma ei tea, vöi ei olegi see oluline. ma ei tunne, et ma oleks üksi, kuigi meie vahel on tuhandeid kilomeetreid. sa oled kogu aeg siin. isegi kui ma magan, isegi kui mul on meeletult halb tuju. kogu aeg. tingimusteta.
tänane raputas mind emotsioonalselt. kogu sisimus tömbas kokku ja ma oleksin väga vabalt vöinud plahvatada miljoniks väikeseks tükiks...aga ma ei teinud seda. selle asemel ma vaatasin langevat lund, kuulasin vaikust...

pisiasjade leelo....eile peale järjekordset tööpäeva leidis viil, et maru vahva oleks kultuurselt viina visata ja rääkida maailma asjadest. jöudsin loomulikult otsaga sinna, kuhu alati, nii pea, kui paar pitsi hinge taga (kuigi paari pitsigi pole vaja, ma jöuan alati samasse punkti tänapäewal oma jutuga). temagi leidis, et asjalood on ...noh, nagu nad on. ja oli önnelik, et vähemalt ma olen seekord iseenda jaoks meeldivamas perses kui enne muiste, ehk siis vabatahtlikult ja röömuga perses. töttöelda ei lasknud ma tujul langeda, otsustasime hoopis zavoodi minna. seal jooksime igasugu huvitavate inimestega kokku. kuigi see osa kipub juba häguseks muutuma. meeleolu oli igatahes löbus ja muretu. nagu pidigi olema, kui minna heade söpradega süümepiinadeta missioonile to have a good night out. koju laekusin ma vist viie paiku, aga see osa on juba töesti väga blurry. ärkasin ma tavalise pinina peale, mis teatas, et ma pean JÄLLE minema tööle. ma nautisin isegi pohmaka moodi olekut, kuigi see polnud vist isegi päris see. ma ei tea, mida ma tegin, aga saabuski öhtu. ja saabusid südamerikkeid pöhjustavad sönumid. ja siis jäi aeg seisma. aeg seisis mitu tundi, kuniks sundisin end mingit filmi waatama. tegelikult oli see entertainment omaette. tegu oli sisuliselt mingi pedepönevusfilmi laadse üllitisega. turvamees tuli ka seltsi. vaidlesime kumb piff peaks ellu jääma ja teemantitega minema tömbama, tema leidis, et blondiin, antud juhul oli tegu väga ebasümpaatse blondiga, muidu oleksin nöustunud, seega mina jäin latiino juurde. i won. peale seeda saatsin viimased tiksuvad kliendid viisakalt minema, pöhjendades end näruste unetundide ja hilise kellaajaga, kuigi tegelikult tahtsin lihtsalt villase soki jalga tömmata ja läppari taha siidriga persetada. tegu oli inimlike inimestega. siin ma siis olen, pärast meeldivat taksosöitu hiljem. homme on esimene vaba päew üle...pika aja. mul ei ole aimugi, mis ma sellega peale hakkan..töenäosus on olemas, et mitte midagi.

on vist aeg teha järgmine suits ja möelda. möelda, et köik on nii nagu peab, vöi saab öige pea seda olema...
ma tulen su unenägudesse ja teen asju, mida ma köva häälega välja ütlema ei hakka.
head ööd sleepy heads from insomniacs