ma olen ära kurnatud nagu bämbid kevadel, kuid hinge on saabunud teatav rahu. ma ei kahtlegi, et tuleb tagasilööke ja ülima tühjuse kehastusi, vanaisa mürgihambaid, aga keskpunkt on tagasi öiges kohas. tuleb kindlasti ka sadu roiskunud hobuseid mulle hinge sittuma, öeldes, et see köik on tühine homse päeva körval. ja tuleb hiromante, kes räägivad musta valgeks ja vikerkaare pasakarva ja isehakanud psühiaareid, kes väidavad, et ma olen lihtlabaselt loll, aga ma tean töde ja töde on nii meeletult ilus. töde on suunurkades ja igas nabanöörist taastoodetud rakus...
praegu on weel viimane hetk, kui ma waatan aknast öue, enne kui imovane mu endale vötab ja unenäguteta öösse viib, viimne hetk kui sa magad köigest saja meetri kaugusel samasugust unetnäguteta und. ja ma wahin pimedaid aknaid, lootes näha ilmutust, kuigi ma olen selle juba ammu saanud.
tegelikult...sel köigel ei ole tähtsust. ma teadsin seda siis, tean seda ka praegu. dead to the world, alive to the universe. seega...we're always gonna be and never NOT gonna be.
tulgu vöi uputus, surgu vöi mehed välja (:P), tulgu vöi 2012. aega ei ole, aga meie oleme.
öökull jääb sinna, kuhu ta kuulub. ja taskusse jääb tolm. nagu ka pedro ei kanna muud peale ihupesu.
breathe in the same dimension.
No comments:
Post a Comment