...ma olen vältinud reaalsust oma kümme tundi, aga olukord läheb järjest hullemaks. ümberringi on kriipiv vaikus ja ma ei julge liigutadagi. ma peaksin magama, aga ma kardan unenägusid ja ma kardan, et homne päev on tunde lähemal ülehomsele ning...siis ma ei tea, mis minust saab.
ma helistasin, aga ei saanud kuradi sönagi suust, tegelikult tahtsin karjuda vöi vähemalt öelda, et ma ei taha enam. ma ei taha seda neetud de javu'd ja möttetut ringlust. ma tahan, et üks kordki läheks see öigesti ja ma olen kuradi kindel, et praeguse wersiooni järgi on asjad mädamast mädamad.
sa tead ise ka, mida ma mötlen. ma ei ütlegi, et siin midagi paremat on vöi saaks kunagi olema...but that cant be either. and then again i am. better. than i ever was.
ma tunnen nagu oleksin aastaid süstla otsas istunud ja täna oli esimene selge päew. ja see ei ole ilus vaatepilt. ..kuigi vähemalt, kui ma waatan enda sisse, on seal siiski säilinud möned puhtad emotsioonid ja viimane nädal kuulub nende hulka.
oehh....
i just wish...things were different. and simple. and pure. just like they seem to be....
*retrospektiiv*
2 comments:
no fakkjuutuub ja loe mu eelmist kommentaari!!! :) (tra ma tulen homme selle miljonikroonise piletiga tartusse kui sa ennast kohe kokku korjatud ei saa.)
ma korjan siis oma suled kokku ja mötlen meeldivaid mötteid. i guess. kui leiab möne
Post a Comment