ooopiumiingel...kell on weider, alles kaks. all korrusel on pragulka, mina istun üksinda kabinetis ja tegelikult arutlen oma peas, et mida perset ma ometi kokku keeran. aga samas on mötted blokeeritud, waid lihtsalt toimub konstantne liikumine. ma ei kujuta ette, kuhu suunda. wahest see polegi oluline. vöib-olla astusin lihtsalt märkamatule uude eluperioodi ja löpetasin wana, kuigi ei pannud seda ise tähelegi. väliselt oleks see nagu sama wana jama juurde tagasi astumine, kuid sisemiselt..noh, on waikus. esiteks. teiseks...köik on jällegi surmaadrenaliinine ja samas nii turvaline. oma element. oma mull. tasakaal. harmoonia.
mulle lihtsalt nii meeldib teha asju, mida ei tohiks ja seda köikvöimalikes waldkondades. ainult tehes asju, mida ei tohix, saab aru, kui palju tegelikult vöib ja kui kaugel on piirid. kui neid yldse on. sest mis kurat takistab olemast...
simply ma ei tee ju midagi, mida mulle eelnevalt poleks tehtud. peaksin ma end ainult suusönalise pöhimötte pärast tagasi hoidma. tra süda tilgub werd, möeldes, kui palju asju on lihtsalt raami surutud sitase lootuse pärast.
siin nendel treppidel löppebki maailm...ja las löppeb, mis siis. löppeb ta nyyd vöi löppeb ta kuu, kahe, aasta, paari pärast. fakt on see, et ta löppeb. pole siiani midagi pysima jäänud, peale minu enda, ja ei jää ka edaspidi. ja see on siiski ainult hea. halb oleks awastada, et edasi ei olegi enam midagi.
...argh. -löpp- pragulka löpp
Siin nendel treppidel lõppebki maailm
Oopiumi punaste lillede eest
Siis kui nägin sind siin esimest korda
Tuli trepikoja pimedus su seest
Siin sellel avenüül tuul kutsub kaasa
Varjusid majade all
Varajane sügis tuleb külmalt sel aastal
Talveööde pimedus on silmades sees sul
Süstla nõelalt langeb tilk
Verre lendab lind
Pööra oma kaarnapilk
Tule ja armasta mind
Süstla nõelalt langeb tilk
Verre lendab lind
Pööra oma kaarnapilk
Tule ja armasta, tule ja armasta mind!
Siin nendel treppidel lõppebki maailm
Oopiumi punaste lillede eest
Siis kui nägin sind siin esimest korda
Tuli trepikoja pimedus su seest
Siin sellel avenüül tuul kutsub kaasa
Varjusid majade all
Varajane sügis tuleb külmalt sel aastal
Talveööde pimedus on silmades sees sul
Süstla nõelalt langeb tilk
Verre lendab lind
Pööra oma kaarnapilk
Tule ja armasta mind
Süstla nõelalt langeb tilk
Verre lendab lind
Pööra oma kaarnapilk
Tule ja armasta, tule ja armasta mind!
Süstla nõelalt langeb tilk
Verre lendab lind
Pööra oma kaarnapilk
Tule ja armasta mind
Süstla nõelalt langeb tilk
Verre lendab lind
Pööra oma kaarnapilk
Tule ja armasta, tule ja armasta mind!
No comments:
Post a Comment