bloogimine on popp tänavu. njaah, aga verbaalselt ma asju ajada ju ei taha, sellega kaasneb liiga palju jama ja mööda rääkimisi. pealegi pool töde on palju intrigeerivam, kui maailmale alasti olla. so, mis siis nüüd...
eile öhtul yritasin minna ajas tagasi. töesti yritasin. kujutasin ette, et kui ma piisavalt palju pingutan ja vähem mötlen, tulevad mingid mineviku tunded mu aadressile tagasi. väike kompressori dinner, latte, töllerdame vanalinnas. well, pannkook maitses nagu alati, kohvik oli endiselt köige soojem koht kylmas linnas ja wanalinn oli sama mystiline-romantiline nagu aasta tagasi. rääkimata sellest, et ma arrrrmastan sygist. lehed langevad ja surevad, kaob ka kaootiline alastus ja palavus linnapildist. aga see köik ei töötanud, ma jalutasin yxinda oma peas ja see oli nii kuradi ilus. asjale punkti panekuks vöi siis viimaseks väljakutseks läxime vaateplatvormile. haven't been there for a year or so. linn vedeles seal all nagu ikka oma tuledes. vaatasin seda sama katust, kus ronisin ja köiki neid teisi. ilus oli, sa oleksid vöinud seal olla. muud ma möelda ei osanudki. ma ei hakanud isegi teesklema. tahtsin olla yxi ja lootsin, et sa leiad mu sealt, kuigi see oli tol hetkel vöimatu. ja ma läksin sealt, ära sest ma ei suutnud seda kauem taluda. öhus oli nii palju pinget, et ma oleksin vöinud selle pooleks rebida. aga ma ei teinud midagi, ma ootasin. ja see tuli. ma teadsin, et sellega oli peatykk löppenud. tema vist ka teadis. sest enam ei olnud meil midagi öelda. alles öösel ta helistas ja nuttis telefoni ja kysis, miks praegu, miks yldse. kust mina tean, miks praegu ja miks yldse, ju siis oli nii waja. et mind oli waja mujal kui siin.
mina ...pean olema fakin jögi ja lendama alla mägedest, mitte istuma orus, olema mingi loksuv järv ja roiskuma oma sängis. ma isegi ei ytle enam, et on liiga hilja, aeg on täpselt paras. köige jaoks. aga ma ei lähe konkreetseks, ma ei taha surnud hinge oma kontole. ma ei taha, et ma löpetaksin kellegi jaoks maailma. sest maailm on minu jaoks juba ammu surnud, elab vaid universum ja mina kuulun sinna.
eile öhtul yritasin minna ajas tagasi. töesti yritasin. kujutasin ette, et kui ma piisavalt palju pingutan ja vähem mötlen, tulevad mingid mineviku tunded mu aadressile tagasi. väike kompressori dinner, latte, töllerdame vanalinnas. well, pannkook maitses nagu alati, kohvik oli endiselt köige soojem koht kylmas linnas ja wanalinn oli sama mystiline-romantiline nagu aasta tagasi. rääkimata sellest, et ma arrrrmastan sygist. lehed langevad ja surevad, kaob ka kaootiline alastus ja palavus linnapildist. aga see köik ei töötanud, ma jalutasin yxinda oma peas ja see oli nii kuradi ilus. asjale punkti panekuks vöi siis viimaseks väljakutseks läxime vaateplatvormile. haven't been there for a year or so. linn vedeles seal all nagu ikka oma tuledes. vaatasin seda sama katust, kus ronisin ja köiki neid teisi. ilus oli, sa oleksid vöinud seal olla. muud ma möelda ei osanudki. ma ei hakanud isegi teesklema. tahtsin olla yxi ja lootsin, et sa leiad mu sealt, kuigi see oli tol hetkel vöimatu. ja ma läksin sealt, ära sest ma ei suutnud seda kauem taluda. öhus oli nii palju pinget, et ma oleksin vöinud selle pooleks rebida. aga ma ei teinud midagi, ma ootasin. ja see tuli. ma teadsin, et sellega oli peatykk löppenud. tema vist ka teadis. sest enam ei olnud meil midagi öelda. alles öösel ta helistas ja nuttis telefoni ja kysis, miks praegu, miks yldse. kust mina tean, miks praegu ja miks yldse, ju siis oli nii waja. et mind oli waja mujal kui siin.
mina ...pean olema fakin jögi ja lendama alla mägedest, mitte istuma orus, olema mingi loksuv järv ja roiskuma oma sängis. ma isegi ei ytle enam, et on liiga hilja, aeg on täpselt paras. köige jaoks. aga ma ei lähe konkreetseks, ma ei taha surnud hinge oma kontole. ma ei taha, et ma löpetaksin kellegi jaoks maailma. sest maailm on minu jaoks juba ammu surnud, elab vaid universum ja mina kuulun sinna.
No comments:
Post a Comment