i seriously hope i wont drive to narva on wednesday.
24.8.15
Retard diaries
today's retard highlight was forgetting about existence of torrents. good job brain! like cutting off few fingers and ignoring every single person on earth wasn't simply good enough.
18.8.15
28.3.15
standby.....
....mitte midagi ei toimu. kõik on ooterežiimis. finantsglutter löppes, aga see on ka ainus intriig mu peas.
one thing is for sure, see üks öudne etapp hakkab ikkagi otsa saama. enough of the chess. vöi noh, mis male, males on reeglid. aega läks, kuid vähemalt hakkab laekuma, et see pask ei ole minu jaoks. on aeg, uusi uksi avama hakata. meaningful...
yea, anyway. kevad vöiks tulla....
3.2.15
younger
....it's so weird. viimasel ajal on kõik unenäod omanud nii epic essence'i, et ma ei raatsi neist lahkuda. iga kord kui ma poolvägisi luugi lahti venitan, ma mõistan, et see ei olegi uni tegelikult. kõik on pretty much right where it belongs. ma näen unes reaalsust. kanalid on nii lahti, antennid on orbiidil, tundlad kõlguvad tuules...i feeeeeel each and every vibe. mõtted on värvilised and there's pattern in chaos.
it's like building up perfection, milles ei ole midagi juhuslikku. it feels like taking over everest.
i can only imagine the view....
vaatasin eile filme. "spectacular now" & "the fault in our stars"...truly great pieces. haakuvad fantastiliselt mu state of mindiga.
kohe varsti paneme söberiga kaarte. me tegime seda viimati juulis...ma mäletan weel selgelt tulemusi, siiani ei ole midagi teisiti läinud. huvitav, mis tuleb...kui ma näen visioone ilma kaartideta :D
it's like building up perfection, milles ei ole midagi juhuslikku. it feels like taking over everest.
i can only imagine the view....
vaatasin eile filme. "spectacular now" & "the fault in our stars"...truly great pieces. haakuvad fantastiliselt mu state of mindiga.
kohe varsti paneme söberiga kaarte. me tegime seda viimati juulis...ma mäletan weel selgelt tulemusi, siiani ei ole midagi teisiti läinud. huvitav, mis tuleb...kui ma näen visioone ilma kaartideta :D
26.1.15
25 jaanuar....
...oli mu ema synnipäew. öhtu enne seda mötlesin alks kotis kolksumas ja lumes töllerdades, suits hambus, et midagi olulist peab nyyd juhtuma. kui yldse kunagi, siis praegu, oleks praegu see hetk, kus usk maailmasse vöiks taastuda.
...ja töesti. lumi pole ammu nii särav olnud ja värvid nii eredad. selles oli peaaegu midagi pyha.
aga never mind tho. ring sai täis. revelation polnud revelation, sest that IS just THAT. right where it belongs.
*trippin' kygo*
i see fire and counting starz
.
.
.
.
.
.
.
.
aga seda tahaks küll veel uue aasta saabumise puhul lisada. I WON.
no diggity.
high fiver to the crew ^^
...ja töesti. lumi pole ammu nii särav olnud ja värvid nii eredad. selles oli peaaegu midagi pyha.
aga never mind tho. ring sai täis. revelation polnud revelation, sest that IS just THAT. right where it belongs.
*trippin' kygo*
i see fire and counting starz
.
.
.
.
.
.
.
.
aga seda tahaks küll veel uue aasta saabumise puhul lisada. I WON.
no diggity.
high fiver to the crew ^^
25.5.14
öös on asju
...kukkusin pooleldi lampi psühhotroopikat lugema. ja see oli hoopis midagi muud, kui ma ette kujutasin. seda võiks suisa mingiks ilmutuseks tembeldada. kohutavalt mõnusa tunde annab asja anonüümsus. ehk siis sisuliselt võisin see ju kasvõi mina olla, kes selle kirjutas. või sina. või tema. või olgem ausad, ega wahet polegi suurt, sest kõik see on teatavasti yx. mitte isegi niivörd universalimsi möttes, vaid sarnasuses ja möistmises. see on nii naljakas ja...lihtne. ma ei saa aru, miks ma enne nii palju muretsesin, miks ma ennast halvasti tundsin. nagu räpane kergelt. aga eks see ole vist ühiskond ja küüniline silmakirjalikkus, mis dikteerib pidevalt seda tunnet, et asju peab tegema nii ja mitte naa. köik on ettekirjutatud, mis rütmis asjad hingama peavad. ja kurat, ei pea. üldse ei pea, mitte midagi sinnakantigi. ja milleks need reeglid üldse tehti, kui need ei tööta. sama rumal näitemäng ja täpselt samad libastumised. nii öelda libastumised. ja ikka välja ei tulda, liiga hirmus vist tundub pärismaailm beebisilmadele.
tegelikult see tunne on mind juba mitu päewa waldanud. selline kergelt ärev, kuid samas nii rahulik, peaaegu teraapiline. eriti tugev oli see reede öösel, kui me keset rüütli tänavat inimesi vaatasime. mängisime oma vanad head lollust: nikuks/ei nikuks. ma täheldasin kohe, et midagi oli teisiti, ma ei möelnud kordagi meeldivuse aspektile, vaid lihtsalt jälgisin, kuidas inimesed käituvad, nende liigutusi. ja kuigi köik oli mängureeglite kohaselt ebasümpaatne, olid nad hoopis huvitavad. vöimalik, et ma olen kaotanud mingitlaadi kriitikameele, kahtlustan pühapäewa möjutusi siiani. ja juba see teadmine, teadmine selle vöimalikkusest, muudab olukorra millekski enamaks kui lihtne keemiline kokteil. alkohol ei ole näiteks kuu aega enam samas vötmes olnud. mis on isenesestmöistetavalt tore. vöib-olla peale vaadates jääb mulje, et midagi pole muutunud, aga tegelikult on sisu teine. kurb on natuke vaadata, kuidas keegi teine ei saa aru, mis teisiti on. sest nemad köik on ju....mis muud, kui osa yhiskonnast. nad vöivad rääkida abstraktselt, mis on öige vöi vale (vöi tegelikult, mis siis yldse wale on?), aga käituvad jätkuvalt mustritena ja mutritena. ma saan aru, seda ei saagi taibata, sest see on kohutavalt pikk teekond. ja kohutav ei ole negatiivne. ja teekond ei tähenda ka pärale jöudmist. neverending roads.
mis ma nyyd selle köigega öelda tahan. vöib-olla seda, et maailm on pidevas muutumises, silmaga nähtav maailm. ja köik see, mis tundus mugav ja wajalik, on tegelikult ammu vanaks jäänud ning ei kehti.
aga eks minagi mängin reeglitekohaselt, kunix ma saan aru, möni sessioon hiljem siis ehk, kuidas väljaspool reeglirägastikku mängida.
kena öö jätku ja aitäh psühhotroopikale, mis töi välja ühisosa.
tegelikult see tunne on mind juba mitu päewa waldanud. selline kergelt ärev, kuid samas nii rahulik, peaaegu teraapiline. eriti tugev oli see reede öösel, kui me keset rüütli tänavat inimesi vaatasime. mängisime oma vanad head lollust: nikuks/ei nikuks. ma täheldasin kohe, et midagi oli teisiti, ma ei möelnud kordagi meeldivuse aspektile, vaid lihtsalt jälgisin, kuidas inimesed käituvad, nende liigutusi. ja kuigi köik oli mängureeglite kohaselt ebasümpaatne, olid nad hoopis huvitavad. vöimalik, et ma olen kaotanud mingitlaadi kriitikameele, kahtlustan pühapäewa möjutusi siiani. ja juba see teadmine, teadmine selle vöimalikkusest, muudab olukorra millekski enamaks kui lihtne keemiline kokteil. alkohol ei ole näiteks kuu aega enam samas vötmes olnud. mis on isenesestmöistetavalt tore. vöib-olla peale vaadates jääb mulje, et midagi pole muutunud, aga tegelikult on sisu teine. kurb on natuke vaadata, kuidas keegi teine ei saa aru, mis teisiti on. sest nemad köik on ju....mis muud, kui osa yhiskonnast. nad vöivad rääkida abstraktselt, mis on öige vöi vale (vöi tegelikult, mis siis yldse wale on?), aga käituvad jätkuvalt mustritena ja mutritena. ma saan aru, seda ei saagi taibata, sest see on kohutavalt pikk teekond. ja kohutav ei ole negatiivne. ja teekond ei tähenda ka pärale jöudmist. neverending roads.
mis ma nyyd selle köigega öelda tahan. vöib-olla seda, et maailm on pidevas muutumises, silmaga nähtav maailm. ja köik see, mis tundus mugav ja wajalik, on tegelikult ammu vanaks jäänud ning ei kehti.
aga eks minagi mängin reeglitekohaselt, kunix ma saan aru, möni sessioon hiljem siis ehk, kuidas väljaspool reeglirägastikku mängida.
kena öö jätku ja aitäh psühhotroopikale, mis töi välja ühisosa.
22.5.14
13.5.14
terve päew on kulunud yhe imbetsilli blogi sirvides. ma ei oma halli aimugi, miks kurat mul seda waja oli. kerge pohmakavine eilsest punapäisest litsist ja vihmane teisipäew ehk. igatahes tabasin end hoopis introspektiivi pealt ja ketrasin natuke iseenda ajas tagasi. once in a while see on vist wajalik, et olevikus selgusele saada. tundub, et ei ole targemaks saanud. kuigi töde on nina all, on waja ikka sorkida waledes.
vöi mis siis täpsemalt walegi on. never mind. igatahes. eeldusel, et weel on stalkereid. siis
riimäel on läänerindelmuutusteta. nagu alati. yx porno löppeb, teine algab ja löppkokkuvöttes on see sama porno juba mitu aastat kestnud. aga elame-öpime. kui muud, siis see koht on vähemalt öpetanud kannatlikkust ja teadmist, et jah, inimesed on töepoolest idioodid. ja manipuleerimine ei ole yldse nii out, kui aus poiss wahepeal romantika raames arvas. söjas on köik lubatud. kuuldavasti ka armastuses, aga selles ma eriti kindel ei ole. seal on siiski reeglid. haaah. nojah.
besides that. möni nädal tagasi harrastasime pirxi juures rämedat ossipidu ehk siis synnipäewa, sisuga sitt muusika, toredad inimesed, ugly cross-dressing ja radioaktiivne tynnisaun. iseenesest funfun yritus, aga kiskus niivörd pikale, et iseenda ees hakkas piinlik oma tegude pärast. inimese vari hakkas juba kehast lahkuma. ja minipuhkusele proper punkt pannes, hakkas kohale laekuma, et ma olen mingil odd reasonil kohutavas koguses alkoholi tarvitanud lähiaegadel. ja reaalsuse katsumine tundus juba hägune unistus. oli waja panniga pähe saada ja mutta kukkuda, et taibata, kus on piirid. ja kuidas nendega käituma peab. siiani pole enam mälukaid olnud, yhiskonda pole ohustanud, käitun enam-vähem nagu viisakas inimene. ja oi yllatust, maailm tundubki kohe loogilisem paik, kui perspektiiv paika loksub.
kui päris aus olla, siis tahax millestki muust kirjutada. aga kurat vötax, nagu ajaloos ketramine näitas, siis käi palun perse ja hangi elu. samade rehade otses tolknemine hakkab juba wanaks saama ja yhel ilusal päewal vöix suureks ka kasvada. ja noh. sellega ma sisuliselt preagu tegelen. enese terve analyysimise ja improvemisega.
kui järele möelda, siis praktiliselt polegi lähiajaloos midagi märkimisväärset toimunud. sotsiaalne ylejoomine ja samad kohad, uued näod. rahulik tavalise tartlase elu. kui kevadtuuled välja arvata, siis on tegelikult köik isegi päris hästi. keegi minema pole jalutanud, uued söberid tekkisid ka pilti, wanad on alles :D väikekodanlik, kuid kena.
ega polegi vist midagi intrigeerivat lisada, ringi ei liigu ja ajalugu ei tee, kasvatan patse ja kassi :P
vöi mis siis täpsemalt walegi on. never mind. igatahes. eeldusel, et weel on stalkereid. siis
riimäel on läänerindelmuutusteta. nagu alati. yx porno löppeb, teine algab ja löppkokkuvöttes on see sama porno juba mitu aastat kestnud. aga elame-öpime. kui muud, siis see koht on vähemalt öpetanud kannatlikkust ja teadmist, et jah, inimesed on töepoolest idioodid. ja manipuleerimine ei ole yldse nii out, kui aus poiss wahepeal romantika raames arvas. söjas on köik lubatud. kuuldavasti ka armastuses, aga selles ma eriti kindel ei ole. seal on siiski reeglid. haaah. nojah.
besides that. möni nädal tagasi harrastasime pirxi juures rämedat ossipidu ehk siis synnipäewa, sisuga sitt muusika, toredad inimesed, ugly cross-dressing ja radioaktiivne tynnisaun. iseenesest funfun yritus, aga kiskus niivörd pikale, et iseenda ees hakkas piinlik oma tegude pärast. inimese vari hakkas juba kehast lahkuma. ja minipuhkusele proper punkt pannes, hakkas kohale laekuma, et ma olen mingil odd reasonil kohutavas koguses alkoholi tarvitanud lähiaegadel. ja reaalsuse katsumine tundus juba hägune unistus. oli waja panniga pähe saada ja mutta kukkuda, et taibata, kus on piirid. ja kuidas nendega käituma peab. siiani pole enam mälukaid olnud, yhiskonda pole ohustanud, käitun enam-vähem nagu viisakas inimene. ja oi yllatust, maailm tundubki kohe loogilisem paik, kui perspektiiv paika loksub.
kui päris aus olla, siis tahax millestki muust kirjutada. aga kurat vötax, nagu ajaloos ketramine näitas, siis käi palun perse ja hangi elu. samade rehade otses tolknemine hakkab juba wanaks saama ja yhel ilusal päewal vöix suureks ka kasvada. ja noh. sellega ma sisuliselt preagu tegelen. enese terve analyysimise ja improvemisega.
kui järele möelda, siis praktiliselt polegi lähiajaloos midagi märkimisväärset toimunud. sotsiaalne ylejoomine ja samad kohad, uued näod. rahulik tavalise tartlase elu. kui kevadtuuled välja arvata, siis on tegelikult köik isegi päris hästi. keegi minema pole jalutanud, uued söberid tekkisid ka pilti, wanad on alles :D väikekodanlik, kuid kena.
ega polegi vist midagi intrigeerivat lisada, ringi ei liigu ja ajalugu ei tee, kasvatan patse ja kassi :P
25.9.13
22.9.13
Iz funny. Kui hakata mötlema, siis need laulud, mida sa kuulad suhte alguses, on ikkagi need, mis annavad möista, mis juhtub. Oli "somebody i used to know", yeasayer "one" and million other depressing things....ja siis tulid sia "my love", "on our way", "american"...and then ur glad u picked lana....or lana picked u. And then u know.... :D
19.7.13
post pask
apparently ma ei teadnud, et mul wahepeal stressskasss oli. väljendus see as usual vaikuses, muusika mitte kuulamises ja hyperaktiivses huvis porno wastu. eile hakkasin pärast kuu aega maha joomist uuesti muusikat kuulama.
...teen järelduse, et see oli eelneva järeltöuge. ehk siis jah post pask. tallinna panoraam ja tünnilöke awas mu rahulolutsakrad. inimesed on jälle ilusad ja head, linnas jalutamine on okei ja pudel ei ole kohe avades pooltühi.
visuaalselt ja väliselt on köik juba mönda aega awesome ja better than ever. sisemus jöudis ka nyyd järgi. sest köik ongi täpselt nii nagu paistab ja paremgi weel.
usun inimkonda ja saatusesse ja ettemääratusse ja see on tähtedesse kirjutatud. ja best is yet to come ja köik on vöimalik.
beat that shit motherfuckers
...teen järelduse, et see oli eelneva järeltöuge. ehk siis jah post pask. tallinna panoraam ja tünnilöke awas mu rahulolutsakrad. inimesed on jälle ilusad ja head, linnas jalutamine on okei ja pudel ei ole kohe avades pooltühi.
visuaalselt ja väliselt on köik juba mönda aega awesome ja better than ever. sisemus jöudis ka nyyd järgi. sest köik ongi täpselt nii nagu paistab ja paremgi weel.
usun inimkonda ja saatusesse ja ettemääratusse ja see on tähtedesse kirjutatud. ja best is yet to come ja köik on vöimalik.
beat that shit motherfuckers
17.4.13
shut up, i got this
nyyd on tagumine aeg teha ka yx positiivne postitus elust. or review, et endal ära ei unux, et elu on veel siiski kuskil maailmas awesome :P
sedapsi. me, myself and i käisime vacationil good old berliinis.
laupäewa öösel kerge närvipinge magada ei lasknud. kukkusime juba nelja paiku hängima, seekord kyll weel alkoholivabalt, sest otherwise olex ma lihtsalt oxendanud. mitte, et ma reaalselt lendamist olex pödenud, aga in general, kui minna enda THE linna, siis peab köik nagu neitsile ideaalne olema.
bussijaamas tabas mind närvivapustus number yx, sest mul oli maagiliselt vale pilet. täispileti asemel, olin ma accidentally student. töesti, praegu tundub see irrelevant as hell, aga punto uno annab kogu reisule nooti, olgem ausad. loomulikult onu sankt peterburgast ei huvitunud karvavördki, kas ma olen stuuudent vöi mitte. seega trip algas.
pit stop kaks oli riia lennujaam. mis mind esialgu ilmselgelt ka traumeeris, sest ma enamasti paistan kahtlane sellistes kohtades. lätlase jaox olin ma suhteliselt tavaline seekord ja midagi intrigeerivat peale ebaloogilisuse ja yleyldise unisuse silma ei paistnud. muidugi...ma eeldasin boeing'ut, aga sain mingi taolise asja, millega me kakskymmend aastat tagasi kuressaare-viljandi otsa tegime emme-issiga. seega ma ei erutunud, tho teadmine, et järgmine koht on nägemist fckn eesti, ajas mind positiivselt turri.
berliin ise oli sossu ja mönna ja söbralik nagu alati. rahvastepaabel ja juhe koos, kuidas lennujaamast kreuzbergi saab yldse. aga aju lylitus suht kiirelt normaalolekusse.
day one began. esimene asi, mida berliinis teha, on absoluutselt...kebab ja budweiser :D köht nurrus ja kaks nädalat kestnud värdjas tunne maos lahkus unustusehölma.
hosteliga lahenes lihtsalt ja loogiliselt, nagu sealmail peabki köik olema. käisin ostbahnhofis weintsi järel ja tömbasime linna peale. avastasime mingi uue koha cessna 36. muidu weel suht syytu ja tyhi, aga tyybid reaalselt teevad maailma parimat mojitot.
tequila ja mojito töid heale möttele revaleri husterix hakata. koht oli natuke oma iseloomu muutnud, must oli asendunud tyrklase ja idaeurooplasega. aga noh, sisu jäi samax.
ideepoolest oli vaja stevenile ka tere teha, smuugeldasin meid tasuta tuppa ja sain kultuurishoki. raw tempel oli, on ja jääb öuduste ööx ja esindab köike negatiivset mentally. pögenesime tagasi tsiviliseeritud maailma. rongipiletit ei viitsinud osta, paranoia garanteeritud.
next stop oli so36. ma ei ole elus kunagi näinud nii palju yllatunud silmi korraga yhes kohas koos. aga berliin jääb berliiniks ja oli ikkagi weekend. pidu kestis edasi, aga meie hakkasime kustuma pärast oma magamata ööd, nelja tundi bussi ja kahte tundi lennukit.
päew kaks algas, kui ma ei exi, weiniga ja läxime kohustuslikule tyrgi turule. mis ilusa ilma puhul oli taaskord festivali möötme vötnud. iseenda laiskuse töttu shopata ei viitsinud, istusime murul päixe käes ja jöime siidrit. mängisime mängu "on homo vöi mitte?" homosid on kohutavalt palju, teatab statistikaamet berliinist.
kärutasime mehringdammi ja kogemata kombel awastasin mustafa's gemüse kebapi putka. win! järjekord kuudi taga osutus taaskord saja meetri pikkuseks, aga somewhat tasus ära. kuigi rämps appelleerib siiski rohkem :D
niisiis vein. saksas ON köik weinid odavamad ja paremad kui siin. kerge peatus que pasas ja ära tapetud jalad. edasi kakkusime end vist hotellis segi... ;D
kolmas päew algas lausega: "mix sa weini ei joo?" töesti, kuidas ma vöisin. töllerdasime kreuzberigis ringi. palavus oli selline nagu keskmine eesti suvi heal päewal. peale badass sonnenbrillede me midagi ostmisväärset ei silmanud. teekond viis neuköllni. seal oli juba parem pilt, aga wein ja jalad tegid oma töö.
oli aeg velodromi minna. vaatepilt oli massive. creepy shit. ma ei tea palju seal rahvast oli, aga kogu hoone oli täis. imagine, yhe konzaga kukub lihtsalt miljon eurtsi ära. and then came lana :DDD
sellest vist ei olegi mötet pikemalt rääkida, kes oli seal, teab. as anyone can imagine, its fucking amazing.
...fuck u hard in the pouring rain...
söitsime emotionally high tagasi oma areasse ja täna öösel me ei maga ^^
last day hängisime moe pärast alexanderplatzi kandis. väike nommimine india restos, et ikka veenduda, et meie oleme paremad. kaiser'si taga veini lastes, saabus kurb töde, et warsti on jälle eesti. kuid siiski, berliin teeb vabaks. kedagi ei huvita, mida sa teed, kes sa oled, mis sul seljas on, keda sa nikud...ja nii saab waimselt wabax. inimesed on ilusad ja head.
so...to the tegel. naljakas, seekord ei tundnud keegi ei minu ega mu koti wastu huvi. saxamaal olen ma tavaline inimene ja kodanik kaks on tyrklane XDDD
boeingu't jälle ei antud. lasime terve lennu tax free weini nagu korralikud eurooplased. stuardess printsess noormees awastas poole peal, et im so very deeply sorry, aga this is not allowed. so we bought wine. härra oli vöidukas, aga ta exis, me jöime ikka enda oma topsist edasi. flying has never been so much fun.
riias missisime bussi ja pidime umbkeelse kilpkonnaga söitma bussijaama. napsasime kaasa mingi kohaliku viskitaolise asja ja lux express sai sisse pyhitsetud. mile high club jäi ära, but bus is fun place to be also.
öö ja eesti, ei saand midagi aru mitte millestki...
ja nyyd on uus päew. kuulan lana't ja mötlen, et elu on ilus. väljas on sitt suusailm ja sittagi pole muutunud. aga hingel hakkab hea, sest neli päewa oli bliss ja vabadus. ja maailmas on koht, kus keegi ei judge'i sind ja alkohol on odav ja muru on rohelisem ja taevas sinisem :D fuck yea!
and i love us.
sedapsi. me, myself and i käisime vacationil good old berliinis.
laupäewa öösel kerge närvipinge magada ei lasknud. kukkusime juba nelja paiku hängima, seekord kyll weel alkoholivabalt, sest otherwise olex ma lihtsalt oxendanud. mitte, et ma reaalselt lendamist olex pödenud, aga in general, kui minna enda THE linna, siis peab köik nagu neitsile ideaalne olema.
bussijaamas tabas mind närvivapustus number yx, sest mul oli maagiliselt vale pilet. täispileti asemel, olin ma accidentally student. töesti, praegu tundub see irrelevant as hell, aga punto uno annab kogu reisule nooti, olgem ausad. loomulikult onu sankt peterburgast ei huvitunud karvavördki, kas ma olen stuuudent vöi mitte. seega trip algas.
pit stop kaks oli riia lennujaam. mis mind esialgu ilmselgelt ka traumeeris, sest ma enamasti paistan kahtlane sellistes kohtades. lätlase jaox olin ma suhteliselt tavaline seekord ja midagi intrigeerivat peale ebaloogilisuse ja yleyldise unisuse silma ei paistnud. muidugi...ma eeldasin boeing'ut, aga sain mingi taolise asja, millega me kakskymmend aastat tagasi kuressaare-viljandi otsa tegime emme-issiga. seega ma ei erutunud, tho teadmine, et järgmine koht on nägemist fckn eesti, ajas mind positiivselt turri.
berliin ise oli sossu ja mönna ja söbralik nagu alati. rahvastepaabel ja juhe koos, kuidas lennujaamast kreuzbergi saab yldse. aga aju lylitus suht kiirelt normaalolekusse.
day one began. esimene asi, mida berliinis teha, on absoluutselt...kebab ja budweiser :D köht nurrus ja kaks nädalat kestnud värdjas tunne maos lahkus unustusehölma.
hosteliga lahenes lihtsalt ja loogiliselt, nagu sealmail peabki köik olema. käisin ostbahnhofis weintsi järel ja tömbasime linna peale. avastasime mingi uue koha cessna 36. muidu weel suht syytu ja tyhi, aga tyybid reaalselt teevad maailma parimat mojitot.
tequila ja mojito töid heale möttele revaleri husterix hakata. koht oli natuke oma iseloomu muutnud, must oli asendunud tyrklase ja idaeurooplasega. aga noh, sisu jäi samax.
ideepoolest oli vaja stevenile ka tere teha, smuugeldasin meid tasuta tuppa ja sain kultuurishoki. raw tempel oli, on ja jääb öuduste ööx ja esindab köike negatiivset mentally. pögenesime tagasi tsiviliseeritud maailma. rongipiletit ei viitsinud osta, paranoia garanteeritud.
next stop oli so36. ma ei ole elus kunagi näinud nii palju yllatunud silmi korraga yhes kohas koos. aga berliin jääb berliiniks ja oli ikkagi weekend. pidu kestis edasi, aga meie hakkasime kustuma pärast oma magamata ööd, nelja tundi bussi ja kahte tundi lennukit.
päew kaks algas, kui ma ei exi, weiniga ja läxime kohustuslikule tyrgi turule. mis ilusa ilma puhul oli taaskord festivali möötme vötnud. iseenda laiskuse töttu shopata ei viitsinud, istusime murul päixe käes ja jöime siidrit. mängisime mängu "on homo vöi mitte?" homosid on kohutavalt palju, teatab statistikaamet berliinist.
kärutasime mehringdammi ja kogemata kombel awastasin mustafa's gemüse kebapi putka. win! järjekord kuudi taga osutus taaskord saja meetri pikkuseks, aga somewhat tasus ära. kuigi rämps appelleerib siiski rohkem :D
niisiis vein. saksas ON köik weinid odavamad ja paremad kui siin. kerge peatus que pasas ja ära tapetud jalad. edasi kakkusime end vist hotellis segi... ;D
kolmas päew algas lausega: "mix sa weini ei joo?" töesti, kuidas ma vöisin. töllerdasime kreuzberigis ringi. palavus oli selline nagu keskmine eesti suvi heal päewal. peale badass sonnenbrillede me midagi ostmisväärset ei silmanud. teekond viis neuköllni. seal oli juba parem pilt, aga wein ja jalad tegid oma töö.
oli aeg velodromi minna. vaatepilt oli massive. creepy shit. ma ei tea palju seal rahvast oli, aga kogu hoone oli täis. imagine, yhe konzaga kukub lihtsalt miljon eurtsi ära. and then came lana :DDD
sellest vist ei olegi mötet pikemalt rääkida, kes oli seal, teab. as anyone can imagine, its fucking amazing.
...fuck u hard in the pouring rain...
söitsime emotionally high tagasi oma areasse ja täna öösel me ei maga ^^
last day hängisime moe pärast alexanderplatzi kandis. väike nommimine india restos, et ikka veenduda, et meie oleme paremad. kaiser'si taga veini lastes, saabus kurb töde, et warsti on jälle eesti. kuid siiski, berliin teeb vabaks. kedagi ei huvita, mida sa teed, kes sa oled, mis sul seljas on, keda sa nikud...ja nii saab waimselt wabax. inimesed on ilusad ja head.
so...to the tegel. naljakas, seekord ei tundnud keegi ei minu ega mu koti wastu huvi. saxamaal olen ma tavaline inimene ja kodanik kaks on tyrklane XDDD
boeingu't jälle ei antud. lasime terve lennu tax free weini nagu korralikud eurooplased. stuardess printsess noormees awastas poole peal, et im so very deeply sorry, aga this is not allowed. so we bought wine. härra oli vöidukas, aga ta exis, me jöime ikka enda oma topsist edasi. flying has never been so much fun.
riias missisime bussi ja pidime umbkeelse kilpkonnaga söitma bussijaama. napsasime kaasa mingi kohaliku viskitaolise asja ja lux express sai sisse pyhitsetud. mile high club jäi ära, but bus is fun place to be also.
öö ja eesti, ei saand midagi aru mitte millestki...
ja nyyd on uus päew. kuulan lana't ja mötlen, et elu on ilus. väljas on sitt suusailm ja sittagi pole muutunud. aga hingel hakkab hea, sest neli päewa oli bliss ja vabadus. ja maailmas on koht, kus keegi ei judge'i sind ja alkohol on odav ja muru on rohelisem ja taevas sinisem :D fuck yea!
and i love us.
8.4.13
No new ideas in ages. meil oli dark era. süüdistan selles endless talve ja kibestunud inimesi, mis koos moodustasid yhe fucking depressiivse kombo.
vöimatu on mingit kokkuvötet teha viimase aja tegudest. honestly most of the time on kulunud närvirakkude hävitamisele...by us, by others. alles praegu tunnen, et öhus on taas värkse ja puhas tuul. ja söjad on peaaegu vöidetud. indeed söjad...kuidas muudmoodi nimetada, kui 24/7 hölmab waid yhte roiskunud paska.
kokkuvöttes. meie lähme ainult tugevamax, vaenlased näitasid oma töelist palet ja liitlased ilmusid sealt, kust seda oodata ei osanud. at least now we know. and we really do run this shit.
ussiaasta käskiski kaval, ja ka salakaval, olla. köik see plottimine tasus ära. and guess what. see on alles algus, beginning of a beautiful journey...
nelja päewa pärast lähme berliini. nädala pärast on lana. ja pärast seda ei hoia lumi ka enam tagasi.
i know it.
have a wonderful spring everyonez. karma iz my bestest friend ^^
hea laul
1.2.13
21.1.13
21
...täna öösel aasta aega tagasi, she went away. ma pole iial ilusamat talvehommikut näinud kui täna. it has to mean something.
ma arvasin, et mul on täna teatav meeleolu langus, aga vastupidi, ma olen rahulik ja väljapuhanud.ja öösel ta rääkis...sedasama, mida paar kuud tagasi. it has to mean something.
ma arvasin, et mul on täna teatav meeleolu langus, aga vastupidi, ma olen rahulik ja väljapuhanud.ja öösel ta rääkis...sedasama, mida paar kuud tagasi. it has to mean something.
9.1.13
7.1.13
mhhh...mul oli plaanis kirjutada midagi ilusat. öelda, kuidas midagi pole muutunud ja köik hingab samas harmoonilises rütmis. aga. millegipärast olen ma samasuguses minust mitte olenevas veidras sitas nagu eelmine jaanuar. möneti küll on see vööras söda ja minust kaugel. kuid seda köike körvalt näha, toob eelmise aasta jaanuari ebameeldivalt lähedale. ja taaskord ei vihasta mind paratamatus vaid hoolimatus, egoism ja empaatiavöime puudumine. vöi jah last not the least, teadmatus.
paistab, et ma olen jälle ainus, kes kogu pilti näeb. ja seda mitte ainult paralleelide töttu, vaid ka sellepärast, et ma näen...might sound ridiculous, aga ma näen seda. seal sees. nagu ka siis....nagu ka nyyd.
ma ei saa aru enam, miks viimaste kuude jooxul see köik minusse üle kantakse. kas ...ma peaks siis oskama nöu anda? kas ma...oskan siis päriselt aidata? reaalsus on ju...et probleem ise ei kao, probleem on aastaid wana, wahel ka sajandeid, wahel on see geneetiline, wahel psühhosomaatiline. it has nothing to do with me or the reality. so why....i get dragged in.
ah mida ma räägin. ma pean endale sisendama, et ma ei saa midagi parata, see ei puutu minusse. täiskasvanud inimesed, kellel eeldatavasti on normintelligents, peavad suutma ise oma tegusid ratsionaliseerida. ise sealjuures pean ma meeles pidama, et inimesed ei ole töepoolest samal mental state'l nagu me, myse lf and i.
ma raiskasin nii palju oma energiat mentaalselt, et kurtidele körvadele selgitada, ja mis ma selle eest sain...tühjax pigistatud sidruni tunde. draakonimöjutused on weel väga tugevad. justice peab vöitma. kuid tunnen juba mao lähenemist, mis viitab tarkusele ja kavalusele. ja on aeg wait olla, awalikud söjad...ei ole enam aktuaalne. spartad lähevad nyyd kulisside taha ja ümbergi ei jöua pöörata, kui juba asjad on juhtunud ja pitser on peal.
see doku ilmselgelt walas ka eile öösel, kui nutsin nagu beebi, öli tulle.
mida me kakleme, kui midagi ei ole teha.
tsiteeridest inimest, kes mu elust vabatahtlikult lahkus: endaga peab tegelema, nii vaimselt kui füüsiliselt.
and that's exactly what i'm going to do ...and have been doing.
sest mis puudutab mind ja sind. siis...it's continuously eternally amazing
paistab, et ma olen jälle ainus, kes kogu pilti näeb. ja seda mitte ainult paralleelide töttu, vaid ka sellepärast, et ma näen...might sound ridiculous, aga ma näen seda. seal sees. nagu ka siis....nagu ka nyyd.
ma ei saa aru enam, miks viimaste kuude jooxul see köik minusse üle kantakse. kas ...ma peaks siis oskama nöu anda? kas ma...oskan siis päriselt aidata? reaalsus on ju...et probleem ise ei kao, probleem on aastaid wana, wahel ka sajandeid, wahel on see geneetiline, wahel psühhosomaatiline. it has nothing to do with me or the reality. so why....i get dragged in.
ah mida ma räägin. ma pean endale sisendama, et ma ei saa midagi parata, see ei puutu minusse. täiskasvanud inimesed, kellel eeldatavasti on normintelligents, peavad suutma ise oma tegusid ratsionaliseerida. ise sealjuures pean ma meeles pidama, et inimesed ei ole töepoolest samal mental state'l nagu me, myse lf and i.
ma raiskasin nii palju oma energiat mentaalselt, et kurtidele körvadele selgitada, ja mis ma selle eest sain...tühjax pigistatud sidruni tunde. draakonimöjutused on weel väga tugevad. justice peab vöitma. kuid tunnen juba mao lähenemist, mis viitab tarkusele ja kavalusele. ja on aeg wait olla, awalikud söjad...ei ole enam aktuaalne. spartad lähevad nyyd kulisside taha ja ümbergi ei jöua pöörata, kui juba asjad on juhtunud ja pitser on peal.
see doku ilmselgelt walas ka eile öösel, kui nutsin nagu beebi, öli tulle.
mida me kakleme, kui midagi ei ole teha.
tsiteeridest inimest, kes mu elust vabatahtlikult lahkus: endaga peab tegelema, nii vaimselt kui füüsiliselt.
and that's exactly what i'm going to do ...and have been doing.
sest mis puudutab mind ja sind. siis...it's continuously eternally amazing
Subscribe to:
Posts (Atom)