öös on asju

...kukkusin pooleldi lampi psühhotroopikat lugema. ja see oli hoopis midagi muud, kui ma ette kujutasin. seda võiks suisa mingiks ilmutuseks tembeldada. kohutavalt mõnusa tunde annab asja anonüümsus. ehk siis sisuliselt võisin see ju kasvõi mina olla, kes selle kirjutas. või sina. või tema. või olgem ausad, ega wahet polegi suurt, sest kõik see on teatavasti yx. mitte isegi niivörd universalimsi möttes, vaid sarnasuses ja möistmises. see on nii naljakas ja...lihtne. ma ei saa aru, miks ma enne nii palju muretsesin, miks ma ennast halvasti tundsin. nagu räpane kergelt. aga eks see ole vist ühiskond ja küüniline silmakirjalikkus, mis dikteerib pidevalt seda tunnet, et asju peab tegema nii ja mitte naa. köik on ettekirjutatud, mis rütmis asjad hingama peavad. ja kurat, ei pea. üldse ei pea, mitte midagi sinnakantigi. ja milleks need reeglid üldse tehti, kui need ei tööta. sama rumal näitemäng ja täpselt samad libastumised. nii öelda libastumised. ja ikka välja ei tulda, liiga hirmus vist tundub pärismaailm beebisilmadele.
tegelikult see tunne on mind juba mitu päewa waldanud. selline kergelt ärev, kuid samas nii rahulik, peaaegu teraapiline. eriti tugev oli see reede öösel, kui me keset rüütli tänavat inimesi vaatasime. mängisime oma vanad head lollust: nikuks/ei nikuks. ma täheldasin kohe, et midagi oli teisiti, ma ei möelnud kordagi meeldivuse aspektile, vaid lihtsalt jälgisin, kuidas inimesed käituvad, nende liigutusi. ja kuigi köik oli mängureeglite kohaselt ebasümpaatne, olid nad hoopis huvitavad. vöimalik, et ma olen kaotanud mingitlaadi kriitikameele, kahtlustan pühapäewa möjutusi siiani. ja juba see teadmine, teadmine selle vöimalikkusest, muudab olukorra millekski enamaks kui lihtne keemiline kokteil. alkohol ei ole näiteks kuu aega enam samas vötmes olnud. mis on isenesestmöistetavalt tore. vöib-olla peale vaadates jääb mulje, et midagi pole muutunud, aga tegelikult on sisu teine. kurb on natuke vaadata, kuidas keegi teine ei saa aru, mis teisiti on. sest nemad köik on ju....mis muud, kui osa yhiskonnast. nad vöivad rääkida abstraktselt, mis on öige vöi vale (vöi tegelikult, mis siis yldse wale on?), aga käituvad jätkuvalt mustritena ja mutritena. ma saan aru, seda ei saagi taibata, sest see on kohutavalt pikk teekond. ja kohutav ei ole negatiivne. ja teekond ei tähenda ka pärale jöudmist. neverending roads.
mis ma nyyd selle köigega öelda tahan. vöib-olla seda, et maailm on pidevas muutumises, silmaga nähtav maailm. ja köik see, mis tundus mugav ja wajalik, on tegelikult ammu vanaks jäänud ning ei kehti.
aga eks minagi mängin reeglitekohaselt, kunix ma saan aru, möni sessioon hiljem siis ehk, kuidas väljaspool reeglirägastikku mängida.
kena öö jätku ja aitäh psühhotroopikale, mis töi välja ühisosa.