de javu

konstantne erektsioon ja konstantne sisemine värin. arvasin, et asi piirdub neljapäewaga...sest oli ju SEE päew ja naistepäew. tegime piffidega pubcrawli. näete...köik on uus. kui paljud saavad öelda, et nad on seda tartus teinud. anyway, anygay. asi löppes nii nagu ta juba mitu korda on löppenud, pluss katusenüansid. ja siis jöudis asi sinnamaale, et plaan oli väike öll teha kamraadaga, pluss väike eludiskussioon jne ent ometigi me suutsime end annelinna ja tagasi juua korduvalt. lisaks sajale löustale, keda ma miljooon aastat näinud ei olnud, koperdasin geeniuse otsa. tema missioon oli lihtne. suurte raskustega pidin tödema, et tösi jah, ka see olex uus. taaskord siis annelinn ja wana hooga edasi. ja ka see weel polnud köik. reaktsioon teatavate kodanike lähenemisele, oli alks peita ja teha sirge nägu. aga uus leht elus seda ei lubanud, järelikult olin charmant joodik ning sotsialiseerusin. mida see muutis vöi kas yldse, on vöimatu öelda, sest aramis oli tugevam kui mina. millele järgnes jägermeister, väikesed poisid, kes mind mäest yles aitasid, intervention, eepiline pornograafiline hetk ja tere hommikust tööle. ka pohmakas ei ole vöitleja. kell yx lasi temagi jalga. niisiis puhas hommik. kerge segadus, kerge värin. ma ei saa ikka hästi aru, kus ma seisan ja kuidas ma seisan. kuigi hetkeline korduvmuster on vörgutav ja töttöelda ka sobiv....otsin ma raame? vöi see ongi asja völu, et raamist pole haisugi? yldiselt lähme me näitusele pilti waatama mitte pildiraami. aga...kogu see kaootilisus paneb mind muretsema, et ma kaotan igasuguse kontrolli. ja me oleme seda juba warem kogenud...mis teex selle mitte uueks.
ahmaeitea