asjade kronoloogia. tundus, et köige raskem osa on möödas ja asjad hakkavad paika loksuma. vötsin ette jalutuskäigu poodi, et end siidriga premeerida. ajastusega juhtus niimoodi, et katus pörutas kosmosesse. ma ei tea oli see linnulaul vöi päike vöi lume sulamine, aga katust ma tagasi ei saanudki. niisiis. siider ja suhtlusportaalid ja naabrianine. töotas hea. esialgu oligi. kahtluseussid muidugi ujusid ringi, aga ma ei andnud alla. pimeduse saabudes läks asi kahtlaseks. kass haihtus maa pealt. tagant järgi tundub naljakas, et ma tösimeeli uskusin, et ta kirgastus ja liikus edasi. ma olen seda protsessi justkui kogenud, aga absurd siiski. heakene küll, ma arvasin, et see on mingi halb nali. panin naabrinaistele kaarte. annad okultismile sörme...upud viimseni. sain ikka sellesama jama, mis yleeilegi. ja ma ei pannud isegi endale ju. pani mötlema....täpselt nii palju, et ma vist mönda maailma asja nüüdseks siiski tean. sedapsi. aga kuna katus oli seal, kus ta oli, läksin ma vist yle igasuguste piiride. tösi küll, minu uus lubadus oli aus poiss olla. ma ei tea palju kasu vöi kahju see töi vöi toob, aga tegelikult wahet polegi. ma vöin tömmelda palju ma tahan, aga asjad surevad ja sünnivad nagunii. mis teha. elu on selline. ja ei olegi midagi teha. ex ma siis näen...
niisiis. saabus teatav rahu iseendaga, mis lubas mul löpuks korralikult magada. hommiku saabudes taipasin, et see oli alkohol, mitte terve möistus. katus, tösi küll, on vist ikkagi kadunud, sest ylevalt sajab sisse. ja kylm hakkas, hirmus kylm.
ja siis hakkas mul surmahirm, sest ta tuli siia. midagi ei oska arvata enam. kes ma olen, kus ma olen, miks ma olen. samas tunnen, kuidas xannie weres ringi voolab. vähemalt saan hingata ja nii kylm ka enam ei ole. sundtegevused said otsa, pean masterplani plottima hakkama. katus on nööripidi peos nagu öhupall. istun ja ootan. kassi ikka pole. möistust ka mitte. müstiline tunne. nagu mind ei oleksi olemas. aga vöib-olla ei olegi....
No comments:
Post a Comment