Mindgaimz

Another night at the paradise. istun oma tavalisel positsioonil arvuti taga, suits ees. mõtlesin, et magaks veidi, aga see ei tundunud õige. magama peab ainult kodus oma voodis ja peika kaisus. lõbutsesin natuke horoskoobiga, as you see, ja nüüd üritan mõelda. sest ööd vanglas on ka ainukesed hetked, kui tõesti mitte kedagi mitte kuskil ei ole. mulle tundub, et ma olen übersitapea olnud. kuigi ma ei registreeri ära fakti, mida ma valesti tegin, ent ometigi, ma tean, et ma olen süüdi milleski. ei midagi konkreetsed, lihtsalt mäda suhtumine ja kannatajaks on ilmselgelt mulle kõige lähemal seisev isik. seega mul on kaks võimalust, see siin ja praegu selgeks mõelda ja ära lahendada või käituda nagu mingi maniakaalne comablackis tõbras. which one is it? quite seriously esimene variant. so...midagi mu suhtumises on viimasel ajal kapitaalselt mäda. minus on varjaud viha, mis mürgitab mind. ja välja elan ma seda teadagi kus ja kelle peal. it's not like i'm doing it on purpose. see lööb välja siis, kui ma päris täpselt ei tea, mida ma teen, näiteks mäluauku juues. asi ei ole nii must-valge, et lihtsalt mitte end nii täis juua. ma pean oma pinnuga ajus silmitsi seisma, mitte seda vältima. seega viha, yes. what causes it? prolly on viga selles, et kaotasin iseenda mängus. ma ei saanud pigistada maksimumi, sest ma kaklesin suurima patuga siin elus: rumalusega. that's definitely something i cannot beat. järelikult see kummitab mind, ma ihkan kättemaksu. aga puhtfüüsiliselt juba see on vale. for me at least. viha ja vihkamine, ka passiivne, on surnud ring. what would love do? love would forgive. küsimus on: kas ma olen nii tugev, et andestada. unustada nagunii mitte iial, aga lihtsalt käed puhtaks pesta ja anna andeks patusele ta patud. that's alrighteous thing to do. a master has to forgive to his failing student. tegelikult ju imelihtne. aga miks siis ikka veel mitte? miks kuradi pärast ma üldse selles kuubikus olen, see ei ole juba ammu enam minu asi. minu asi on olla siin ja praegu. neetud empaatia. mind valdavad tunded, nagu ma peaksin kõike ja kõiki omama, aga see ei ole absoluutselt oluline ning kaugeltki mitte mina. and to think of it, siis tegelikult ei kaotanud ma ju mitte midagi, vaid ainult võitsin. seega walk away proudly, baby, walk away.

another cig maybe. hmm...yeah. kui järele mõelda, siis on ju kuskil veel midagi, mis mind häirib. but i can't quite track it down. mingi veider ebakindluseperiood, tho ma ei vist ei usu sellesse ise ka päriselt. mingi pseudo probleem. halo. kõik on lihtsalt nii lihtlabaselt ideaalne, et see ei saa ju ometi tõsi olla. aga in ya face biatch, thaz fo real. accept it and rub it in your face.

so hmm..no hate, no fear and it's alla smooth ride uphill. lihtsuses on teatav võlu. õigemini...lihtsus ongi kõiksus. mis fucking mindgames. just breathe.

kuulan Candi Staton - You've Got The Love ja mingi..avastan end jälle suitsu tagant. kell on juba veerand kuus, nii hea on mitte magada ja lihtsalt tsillida. iga hetk saabub tavaline hommik ja algab täiesti tavaline päev. aga asjad on muutunud, ma juba tunnen seda. ma ei ole enam see, kes ma olin eile, sest ma sain targemaks. i greet u, universe. (koju...nyyd! peika kaissssuuuuuu ^^ )