weider, kas pole. alati kui endale tundub, et asjad hakkavad kindlamaid kujusid vötma ja pähe tekib mingisugune ettekujutus sellest, mis vöiks olla, langeb köik jälle nulli. alati wastasuunas liikuvad energiad. fakk....ma lihtsalt ei viici enam pingutada. yx tahab yhte asja, teine teist, aja möödudes muutuvad need energiad wastupidisex ja löppkokkuvöttes ei jöua selle köigega mitte kuhugi. töllerdan jälle oma pustotas. aga...yxköik, tagasi ma ei lähe. edasi..nagu näha, ka mitte. järelikult seisan paigal ja palvetan, et ka see periood vöimalikult walutult möödux. tuuleveskitega ma ometi ju vöidelda ei jaxa. ma olen ju ka faking inimene, tuleb välja...siiski. elan ja hingan...ja tunnen ja muud säärast jama, mida tegelikult waja ei ole, et önnelik olla.
it's all elysium. everything around. why no one realises it?!?
3 comments:
:'(
:CCCC
:'(
Post a Comment