ja saabus aasta uus. parem tunne hakkas kohe, kui see darn 6 otsa sai. see oli liiga äärmuslik minu jaoks, kes ma olen siiski rutiini ja mugavuse ohver. igatahes ei kurda, targemaks ja wabamaks sai vähemalt.
niisiis jah...jätkates sealt, kust pooleli jäi. aktuaalsus on muutunud weelgi passiivsemaks. ma olen ühiskonnast irdunud kuskile mulli, millesse pääsevad maximaalselt paar tegelast. ma ei teagi miks, aga mulle ei meeldi suhelda. köik on positiivses möttes kaotanud oma völu. ma ei pea tingimata vötma asjadest köike, mida vötta annab. lisaks olen ma täiesti eelarvamuse ja identiteedi loomiseta hakanud süvenema teemasse, millest ma seda ei uskunud. ajutised asjad osutuvad löppkokkuvöttes köige pysivamatex. tahaks loota.
so niisiis, käisin poolkohustuslikus korras saaremaal eelmine nädal. koguni kuus päewa kannatasin seda tyhja koha teeslkust jne. no tee, mis tahad, igasugune side on kadunud. on jäänud waid keskelt läbi viis-kuus inimest seal, keda üldse näha tahax ja nagu arvata vöibki, siis sugulased sinna patta ei kölba. isegi emotsiooni ei teki selle teemaga enam. maha maetud. sain jällegi kinnitust sellele, et weri ei ole paksem kui wesi. it stinks rather. aga ei...ma isegi ei ärrita end selle möttega, pole mötet, kui siin on köik hea. ja aina paremaks läheb.
hetkel on alles jaanuar ju sisuliselt. vöi ei...möne tunni pärast juba weebruar. pean kymne kyynega hoidma end selle eest, et ma olex ikka seitsmes mitte enam kuues. by now i should know, et minu waimsele tervisele sealt head ei tule. what i need, is right under my nose. uskumatu, aga this time i nailed it. doubtlessly. ja nii peabki, sest tuleb välja asjadel ei olegi konxe. ja kui on, siis ei tasu need tegelikult vaeva ära löpux.
dööh, lebotan siis järjekordselt selili voodis, läppar syles. ska, mis muu. esimene semester löppes täna. endiselt nelja-viieline nohikaff. perfect. just perfect. ^^
mnjaa...teha ei ole midagi, ei taha vist ka. tuba on enam-vähem inimtyhi, mis mulle isiklikult sobib. kuulan ohgr'i, pigface'i, shpongle't ja grendelit. nice. soojendan end ylesse. laupäewal jällegi vaultile minek, tho i havent been there since um...last dec. it should be fun i suppose.
ahjaa kuuldavasti laekub kytt ka kahe v nii nädala pärast eestimaile jälle. yay. optimism.
niisiis ma sain isegi enda jaox möttetu blogiga mäele, aga mis ikka öelda, kui köik on lihtsalt hea. vöib rahulikult naeratades magama jääda ja kasvöi tuhat aastat segamatut und magada. teoorias. praktikas olen ma piiiisut fyysilisem, seega peax kunagi peikaga kokku jooxma. kuigi sisetunne mainib, et täna jälle ei ole see päew. eile oli alles see päew. or jah öö. yxköik.
tahax tyhjusesse söita. maanteel, kus ei ole yhtegi inimest ega autot ega silti järgmise linna kohta. ainult muusika ja mootorimyrin. ja siis waatan körvale ja ta on seal. 'kuhu me lähme?' kysin ma sönatult. ta ei vasta, pole wajagi, me teame mölemad, et me liigume tyhjusesse, mis on ei ole nii halvaendeline nagu kölab, vastupidi, see on parim, mis saab juhtuda maailmas, mis on täis märke ja suundasid, mis meile ei sobi. ja meie ymber langeb öö.
niisiis jah...jätkates sealt, kust pooleli jäi. aktuaalsus on muutunud weelgi passiivsemaks. ma olen ühiskonnast irdunud kuskile mulli, millesse pääsevad maximaalselt paar tegelast. ma ei teagi miks, aga mulle ei meeldi suhelda. köik on positiivses möttes kaotanud oma völu. ma ei pea tingimata vötma asjadest köike, mida vötta annab. lisaks olen ma täiesti eelarvamuse ja identiteedi loomiseta hakanud süvenema teemasse, millest ma seda ei uskunud. ajutised asjad osutuvad löppkokkuvöttes köige pysivamatex. tahaks loota.
so niisiis, käisin poolkohustuslikus korras saaremaal eelmine nädal. koguni kuus päewa kannatasin seda tyhja koha teeslkust jne. no tee, mis tahad, igasugune side on kadunud. on jäänud waid keskelt läbi viis-kuus inimest seal, keda üldse näha tahax ja nagu arvata vöibki, siis sugulased sinna patta ei kölba. isegi emotsiooni ei teki selle teemaga enam. maha maetud. sain jällegi kinnitust sellele, et weri ei ole paksem kui wesi. it stinks rather. aga ei...ma isegi ei ärrita end selle möttega, pole mötet, kui siin on köik hea. ja aina paremaks läheb.
hetkel on alles jaanuar ju sisuliselt. vöi ei...möne tunni pärast juba weebruar. pean kymne kyynega hoidma end selle eest, et ma olex ikka seitsmes mitte enam kuues. by now i should know, et minu waimsele tervisele sealt head ei tule. what i need, is right under my nose. uskumatu, aga this time i nailed it. doubtlessly. ja nii peabki, sest tuleb välja asjadel ei olegi konxe. ja kui on, siis ei tasu need tegelikult vaeva ära löpux.
dööh, lebotan siis järjekordselt selili voodis, läppar syles. ska, mis muu. esimene semester löppes täna. endiselt nelja-viieline nohikaff. perfect. just perfect. ^^
mnjaa...teha ei ole midagi, ei taha vist ka. tuba on enam-vähem inimtyhi, mis mulle isiklikult sobib. kuulan ohgr'i, pigface'i, shpongle't ja grendelit. nice. soojendan end ylesse. laupäewal jällegi vaultile minek, tho i havent been there since um...last dec. it should be fun i suppose.
ahjaa kuuldavasti laekub kytt ka kahe v nii nädala pärast eestimaile jälle. yay. optimism.
niisiis ma sain isegi enda jaox möttetu blogiga mäele, aga mis ikka öelda, kui köik on lihtsalt hea. vöib rahulikult naeratades magama jääda ja kasvöi tuhat aastat segamatut und magada. teoorias. praktikas olen ma piiiisut fyysilisem, seega peax kunagi peikaga kokku jooxma. kuigi sisetunne mainib, et täna jälle ei ole see päew. eile oli alles see päew. or jah öö. yxköik.
tahax tyhjusesse söita. maanteel, kus ei ole yhtegi inimest ega autot ega silti järgmise linna kohta. ainult muusika ja mootorimyrin. ja siis waatan körvale ja ta on seal. 'kuhu me lähme?' kysin ma sönatult. ta ei vasta, pole wajagi, me teame mölemad, et me liigume tyhjusesse, mis on ei ole nii halvaendeline nagu kölab, vastupidi, see on parim, mis saab juhtuda maailmas, mis on täis märke ja suundasid, mis meile ei sobi. ja meie ymber langeb öö.
No comments:
Post a Comment