... no millist aRmAsTuSt on sulle vaja?

nyyd on asjad siis lõpux omadega detsembrikuus, töenäoliselt olen minetanud vöime kirjutada. kindel ei saa milleski olla. kust siis alustada, kui bloogimise körgpunkt ulatus mu romantilisse talve ja kevadesse, kus ootasin pikkisilmi, millal saab minu önnelik suvi. vöi suvi, kui möistsin, et vöitlus on mötetu, köik tuleb ja läheb siiski oma suva järgi, sest me ise loome enda elu.
vöib-olla alsutan sellest, mis pooleli jäi septembris. paistis, et uus algus ja uus etapp. ei enam dimat, ei kuressaaret, ei saarlasi, ainult mu uued söbrad, uued tegevused, uued naljad. wana kaob.
töepoolest, mönes aspektis oli mul öigus. wana kaob ja ei tule enam kunagi tagasi. aga, mis ei kao, on köik töeline. my significent other is once again eestis, seekord, et jääda. nyyd tundub imelik temast kirjutada, sest ta ei ole enam aktuaane. jah tösi, käisin paar korda tartu ja tema siin. armusin uuesti nagu veebruaris. samas mineviku vari ei ole kuhugi kadunud. tunded ei muutu, samamoodi ka hirmud mitte. ma tean, et yhel ilusal päewal, me kuulume kokku. soulmates never die. never. aga praegu ei ole weel öige aeg. ja töepoolest, ma ei tea, kas öiget aega tulebki. ma olen alati teadnud, et me kuulume kokku, aga ma ei ole kunagi täpsustanud, kas selles reaalsuses, selles elus...siin. me oleme ju köikjal ja alati.
kuulan juba teist ööpäewa järjest janne 'millist armastust'. ma ei tea, mis ma sellest leian, aga ma olen sunnitud seda kuulama, muidu mul ei ole hea.
kuigi...dima ei ole enam ammu ainus, mis mind aktiivsena hoiab. eelnevalt ma kirjutasin yhest koma teisest asjast. no ja ka see on jätkuvalt hot topic. something platonical, that we never talk about, barely touch. barely even think ..what if.
aga see on olemas, eyes still do speak. ma ei ole siiani exinud, mitte kunagi päriselt. samas kui hing räägib yhte keelt, ei pruugi seda teha möistus ja nii sureb
palju ilusat. liiga palju. ei märgata enam esimest langevat lumehelvest vöi akna taga istuvad linnukest. kui...kurb on pealiskaudsus. ma ei taha seda, laske inimesed ometi endal lennata, hing wajab seda...rohkem kui arvata oskategi.
which reminds me...et eile ma lasin end wabaks ja sellest syndis midagi. midagi puhast ja värsket. ja ma armusin ära. syydimatult. praegu tuli jälle reaalsus peale, aga see lugu hoiab mind tsenseerimisest ja laseb mul tunda. ma ei tea, mis sellest saab, ma ei tahagi teada, aga ma annan sellele vöimaluse...see on ju seda väärt, kui meie teed juba ristusid, on sellel ka pöhjus. it could be a reason, it could be a season, and it could be a lifetime. sellel reaalsusel on väib-olla selle maailma jaox tähendus. ma tean, kus on mu hing, ma tean, kus on mu fyysiline mina, ma tean, kus on mu väikesed soovid. rollid ei ole weel täiesti paigas, aga ma hakkan sinna jöudma..

tasakaalus rohkem, kui kunagi warem. vöi siiski, naiivselt möeldes. teate ju isegi.
tänan olematu tumma tähelepanu eest. mina olen tyhi, et see täita millegi muuga, millegi puhta ja ilusaga

^^