vaikus.

pffff...just siis kui tundub, et köik on fantastiline olenemata köigest, hakkab paska kooruma ja kooruma. ja siis ma mötlen, et miks mul on körvad ja miks mul on silmad. ja miks ma ei saa oma aju välja lülitada ja miks inimestel on minevik, miks nad ei ela puhta lehena. ja miks ma ometi pean mötlema ja olemas olema. ma ei taha midagi teada ega tunda. ma olen loll ja pime ja kurt ja köige rumalam inimene maailmas. ma ei tea enam, mida teha, kas astuda välja, sest ma ei taha töele näkku waadata vöi edasi olla. just nimelt olla ja teha head nägu ja loota ja palvetada tühjusesse, et see hetk ei kao ära. aga ma ei taha jälle jalaga näkku saada. ma ei taha avastada liiga hilja, et ma olen tühipaljas tühikargajast debiilik, kes kurat vötaks, jälle uskus. vöi ongi juba liiga hilja. ma olen alasti ja ma olen köik ära andnud ja mul ei ole enam midagi alles. vöib-olla ei ole asi nii hull, vöib-olla on see juba ammu möödas ja hoopis mina olen uus peatükk, aga vöib-olla ei ole see seisund, kus ma viibida tahan. vöib-olla läheb köik hästi, vöib-olla olen ma waid ajatäide, vöib-olla olen ma nali. ma ei tea. tühi ja rumal. möttetu ja naerualune. ma loodan, et sa oled önnelik ja ma loodan, et mina olen targem ja avan ehk silmad...üks päew. nüüd kahjuröömutsejad saavad on teravaid ussikeeli teritada ja teha linnuke seinale, et ka see idüll on eedeniaiast välja pekstud. ei tea. vöib-olla on see lihtsalt enda roojast tühjendamine, sest ma ei saa iga hetk joosta kellegi juurde, kui mure on. äkki peaksin minagi tegema päewawalgust kartvaid tegusid, et ma jälle salapäraloori endale tömbaksin, äkki olen ma siis midagi enamat, kui tühipaljas hoor tänavakeeli. seda ju köik tahavad, sitast keppi ja keeksi ja mitte grammigi reaalsust. ma ei teagi, mida ma enam ise tahan. nii hea on ju loori alla elada ja öelda endale nagu mantrat, et nii ongi, hakka uskuma. näed, ei hakka uskuma, peksti jälle ja jälle tänapäewa tagasi. midagi ilusat ei ole olemas, kui sa seda just ise ei sünnita, aga minu puhul see variant vist ka ei teostu. ja nii jääbki köik räpaseks, nii räpaseks, et ma ei saa sulle vist enam ostagi vaadata. vöi saan? mul on vastik ja ma tahan oksendada. vöi juua. vöi ära kaduda. isegi pögeneda ei saa, sest igal pool vaatavad needsamad naeratavad löustad otsa, kes tagaselja nuge loobivad. erinevad kohad, erinevad näod, sama sisu. kas ma saan ka kurat kunagi önnelik olla?! vöi istuda rahulikult, ilma et ma peaks üle öla vahtima?! kas ma saan ka kunagi midagi vöi kedagi endale jätta, ilma et see sönaotseses möttes täis ei situtaks?! vist mitte. vist töesti mitte. mida ma siis tömblen ja vannun ja vindun ja vegeteerin, kui maailm juba ammu minema läx ja mind maha jättis. mida ma IKKA VEEL unistan....it's all dead. it's all fucking dead and it has always been. i'm sorry. aga ma ei saa niimoodi. ma ei saaaaaaaa....