ärkasin hommikul kell kuus selle peale, et ei saanud enam hingata. mitte nagu astma pärast, waid ma tark inimene olin jätnud loomulikult ööseks akna lahti ja öues on juba miinuskraadid, seega mu nina ning kurk olid paistes. kaunis. tegin yhe vitamiinijoogi ja kolm ibukat ja keerasin, silmini tekis, uuesti tuttu. päris hommiku saabudes ei olnud suurt midagi paranenud, leppisin saatusega, tööle tuli tulla. terve päewa oli sant olemine (paracetamolid keres ja omi asju ajades, elasingi päewa öösse), nyyd istun nagu vati sees, peaxin magama, AGA. punkt yx, kui ammu ei ole ma ööpimeduses istunud blogis ja möttepalle weeretanud. punkt kaks...kas ei tundu naljakas, et nyyd istun mina siin ja tema seal, aga samas ei ole mitte midagi päriselt muutunud.
...ja öues on talv. päristalv. enne tuiskas ja nägin lumesahka hoovi peal. köik magavad ja nohisevad vaikselt oma tubades, mina jällegi ei näe vajadust magamiseks, kuigi mul on palavik ...mina hoopis lugesin tundide viiisi lugusid, mis olid enne mind ja mis oli aastake tagasi. ja rahulolu tuli peale. nii hea, et on möödas suvi ja sisuliselt ka sügis...köik see...vastikult kaootiline ning lämbumist tekitav palavus...on talv. köle, külm, tyhi...ja siis ma raisk naeratan, sest see on minu aeg...meie aeg.
...siis kui teha saab köike ja olla nii nagu tahad
1 comment:
^^
Post a Comment