Närakas

Schwiiit dziiizös...kell on viis öö paiku, esimene kuramuse kaksteisttunnik trellide taga, isegi suitsu teha ei saa putkas, sest keegi munn leidis, et me vajame hirmsasti uut suitsuandurit. seega, ma vahin ekraani, like always. harisin ennast, ilmselgelt on asjalood arenenud, kurat muidugi teab, kas edaspidiselt vöi tagurlikult, igatahes enam pole nii nagu oli. lühikokkuvöttena moraal on langenud. sitta ta on vöi nii, miski pole muutnud mu tyrapeast isikut, varjamises on küsimus. enam ei viitsi. nüüd on kerge motivaatormootor tööle lülitunud vahelduseks. et nagu paneme siis edasi. murelikuks teeb ainult see, et ma taban end internetis kondamas mööda imelikke radu ja seda liiga tihti. mida see siis nüüd öigemini tähendama peab. et olen peadpidi persses jälle vöi? huinjaaa ma ütlen. ei saa ju lasta asjadel rahumeeli hiilida. ebaloogiline. mitu redelit peab peaga ümber lööma, enne kui muhk möistusele toob. samas, ma olen parandamatu hoolik. ja samas...miks see mind üllatama peaks üldse. tark öpib vöi nii vigadest vöi nii, loll...noh lollus on öndsus, ehk siis nautigem oma perverssust täiel rinnal edasi.

oi...väike hustler. unega mul völgasid pole.

kui lamekas, mida sa mötled nüüd. et asjad lähevad nii nagu idealism peas ette näeb vöi. et äkki on joppav olukord ja pisiasjad on kontrolli all vöi. margariin. udu. no raibe. miski ei rahulda mind rohkem kui väljakutse. suur tükk ajab suu löhki. oh, nii sügav. roxette tuleb raadio seest, romaaaaantikaaaa. tahaks kepsutada. vunts.

no aga...mis siis on. vöi pole. munnigi ei oska kosta. ainult rahu on kopsu taga.

(ma ei saaaaaaaaa aru. möödas on kaksteist tundi hetkest, kui ma pesu sees käisin, ja mida ma märkan - jälle see sama vana tuttav hais. kust kohast ta mu ülesse leiab kogu aeg???)

oleks diip, räägiks eilsest. eile oli üks imelik päev. me, kes me polnud üksteist ammu katsunud, hakkasime leiutajateks. saime sujuvalt otsa peale, nagu ennemuiste. järgmine unelev idüll oli keset linna öistes tuledes koos mcdonaldsi topsi ja sama koha paberkotti peided sinimütsikesega. enam ei tea, aga mingi nupuvajutus kaotas igasuguse kontrolli. kes teab, kuidas see veel löppenud oleks, önneks tuhina löpetas kerge roobionu vajadus peale kuuma koera ja kohvi. olgem ausad, möttelend kihutas möned meetrikesed löuna pool eedenit. saa siis aru. vöta näpust. kodumail olid ikkagi rämedad lood. vaikus. solk. nagu vööraks jäänud omal pinnasel. ja siin ma siis nüüd olen. saladus vöi kaks taskus. introvertne muig kuklas. teen nägu nagu oleks tegu vähemaga. (power on öösel ikka hea raisk...suicu tahaks, üksi ei viici ja kiku keerab tagatoas külge) laalaalaaaaa...yeeyeeeyeeeey...(8)

tyra te ei tea ikka mitte midagi. haHahaaa