Nostalgia Pointless....

Vötsin ette mitme tunnise inventuuri mineviku radadele, täpsemalt siis lugesin oma 2006-7 aasta raames kirjutatud paberiblogi otsast löpuni läbi. uskumatu, kui palju on muutunud ja uskumatu, kui vähe on tegelikult muutunud. tundus, et ma olen kahe aastaga kuhugi jöudnud, aga sisuliselt olen siiski samas punktis. suunatult. emotsionaalselt ei lasknud ma antud rännakul end möjutada, sest see oli liiga ammu ja intensiivne, et seda ülesse kaevata. praegu on juba teised lood. aga mina ei ole siiski muutunud grammigi, i mean, mis saakski mind muuta, kui mind valdab pidevalt tunne, nagu oleksin ma kellelegi midagi völgu. kasvöi praegu, kui ma istun üksinda oma köögis, läppar süles, tundub, nagu oleks midagi väga valesti. ma ei peaks ju süüd tundma. mul on see vabadus öelda ja tunda midatahes. ent ometigi..iga minut siin kriibib hinge. ära, kaugemale, kiiremini. midagi muud. alati. ja siis seisan paigal, sest ma ei tea, mida teha. tavaliselt..sellistel hetkel juhindun ma köige lihtsamast ja köige raskemast, do what feels good. toksimine ööpimeduses on üks neist asjust, mida miski ei saa minult vötta. isegi, kui ei ole midadgi öelda, möne söna leiab alati. rohkem ei olegi vaja, rohkem ei saa ma endale lubadadgi. mul ei ole enam neid löputui maanteid ja kilomeetreid, ma pean neid varastama ja laenama millegi arvelt. ja ma teen seda. ka näilisus ja illusioonid annavad midagi vanadest aegadest. samas päriselt ei ole nad kadunud, ma näen neid silmis ja pilkudes, otsivates lootustandvates pilkudes.
huvitav, kas seekord, kui ma jälle lähen, saan ma vabaks? kas ma seekord leian neverending roadsi motiivist kaotatu? vöi on see juba liiga kaugel...nii üht kui teist pidi. kas see üldse on seal? vöib-olla pean ma vaatama veel kaugemale, kui kunagi varem. sest mida rohkem ma olen näinud ja kogenud, seda laiahaardelisem peab olema järgmine, muidu inimene ju ei areneks iseendas. kurat, möte on tühi. kui ükski valik ei ületa teist ega kolmandat, mille kuradi pärast ma siis valin. üldse asju. toit, sihtpunkt, alkohol, keemia. tulemus on alati sama.
ei...mul ei ole paha tuju, ega masendus in general, i'm just...there. as always. floating in my thoughts, in my own little reality of logic. see ei ole hea ega halb, sellel ei ole külgi, see lihtsalt alati on ja jääb sinna. selleta ei oleks üldse midagi. ma olen elus, kuniks mul on vähemalt midagigi peidus. kasvöi midagi imepisikest.
mnjaaa....tiksub jälle nelja tuuri, varsti on siin-seal silmad ja nende taga mötted. igaüks omamoodi, kuid vaid...murdosake on päriselt nii nagu paistab.
ja muide, saabus august. jällegi üks kuradi august. tervitan sind, juba kahekümne esimest korda!
ööd, unetud ja unised.