3 am ....poets of the fall maybe? ^^

kui nüüd küsida, mida ma kõige parema meelega tahaksin, jääksin lõpuks ometi vastuse võlgu. kõige paremad on need hetked, kui jõuame pärast järjekordset kaheteist tunnist hullumaja, läbi miinuskraadide ja pessimistide tühjade kommentaaride, koju üksteise kaissu. ja taban end iga kord mõttelt: 'ära lõppe ära, kesta igavesti, ainult ära lõppe ära, siia tahan ma jääda pidama, sest midagi paremat ma ei taha ega oskagi tahta.' kõige lihtsamas hetkes on peidus päeva täiuslikkus. mineviku küsimused, kus, kes, miks, kellega, kurb alatoon sajavas vihmas, hirm pimeduse saabumise ees, närviline üle õla vaatamine - see kõik tundub nii kauge ja tähtsusetu. ja tõepoolest, praegu on ju vaid rahu. ja waikus mu ümber. ja animeeritud liblikad. ja kollane avenüü. ja naeratus mu näos, sest ma tean...