tuhandeid kilomeetreid edasi...vöi siis tagasi

tuhandeid kilomeetreid edasi...vöi siis tagasi
tagasi. slovakkiast. turismitrip to the hell. ja kui kedagi kotib vähegi reisimine, siis mitte iial ei soovita ma turist olla. reisi märksöna on KiireKiireKiire. ja loomulikult kohale kuskile öigex ajax ei jöua. which means, et ma jäin ilma nii mönestki hommiku-öhtusöögist ja waatamisväärsusest. ja ikkagi pidin KA hääletama, sest pedagoogis on, andke andex, algusest löpuni siiski egotsentrilised sitapead. rääkimata sellest, et meie buss oli möeldud talve trippidex ja ytles jupp jupi haaval ylesse. alustadest kliimaseadmest, löpetades mootori endaga. njaa tugevat närvi ja head pöit on waja, et selline kolme ja pooole tuhandene ajaraiskamine yle elada.aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. sisuliselt ma läxin tatratesse pead selgex saama. sain aga wastupidise olukorra. nyyd ei tea ma enam yldse, mida ma tahan vöi elult ootan. tean waid seda, et mu hing vöi syda vöi call it whatever jäid mägedesse. seal oli rahu. seda ma ocisin...ja selle ma taas kaotasin.niipea, kui saabus poola piir, kadus mul igasugune tahtmine jälle eestit näha. kahju ainult, et mul ei olnud kellegagi seda tunnet jagada... isegi sönumeid saata ei saanud. midagi ei saanud...ainult waadata.ja siin ma siis jälle olen. istun kice juures arvutis. dealin reaalsuselaxuga. a la kuhu dokumendid sisse viia, pubetsev mutt, dima ikka kurat teab kus ja kurat teab kauax, motivatsioonitus..all i want is to be on the roads. the neverending roads. aga ma ei taha seda yxi. ja ma ei taha, et ma jääxin kellelegi völgu vöi vötaxin kelleltki midagi ära. see ei ole mu eesmärk. minu eesmärk on rahu ja harmoonia. ma vöin olla klishee. kes mind keelab. töde on see ju igatahes. minu töde vähemalt.

jään teid igacema mäed. selle pildi vötan ma endaga kaasa. alatisex.