Planet

So hmm...huvitav on olla. Öues on saabunud sügav sügis, puud on köik peaaegu raagus. maailm on märg ja kollane. tänavune aasta ei ole millegi poolest sarnane eelnevatega. mitte miski ei ole enam sama...isegi ei meenuta mulle olnut. ma olen täiesti uus ja südametu selle keskel. kuskil sisimas ma mötlen, et ma peaksin tundma möneti hirmu vöi alalhoidlikkust, aga köik see on kadunud. minus on ärganud kiskja. kui ma suudan terve kuu kott seljas rännata paigast paika, tundmatusest tundmatusse, mötlemata sekundikski, kuhu ma jöuan vöi kus ma löpetan. tegelikult. siis mis peaks mind hoidma tagasi siin ja praegu. sest et see on eesti? sest et ma räägin sama keelt ja inimesed näiliselt saavad minust aru? ma olen sisuliselt maanteedel. ainsa vahega, et mul ei ole kohta, kuhu tulla tagasi. aga seda olen ma terve elu oodanud, et mul ei tekiks kiusatustki vaadata taha. seda köike olen ma ju harjutanud, viimane oli vaid peaproov. nüüd on siis esietendus. võimalus rakendada ellu köike, mida ma teekonnal olen öppinud, omandanud ning ka kaotanud. öppinud kaotama...laskma lahti. nii lihtne see ongi, kui midagi ei ole. suurim vabadus on suurim kunst ja suurim kingitus. selline ongi tunne, kui olen kodutu, maailm kuulub mulle. mu ümber vedelevad asjad, mis pelgalt sentimentaalse väärtuse töttu otsivad varjupaika, mu ees on lahti leheküljed, millelt ootan vastuseid tundmatuselt, kuigi tean, et ka see on mäng, sest köik elus olen saavutanud teiste vahenditega, vahenditega, mida ma valdan une pealt ja mida just köik ei saa tunnistada omaks, mu ees on möned viisijupid, mis on kättesaadaval mu peas alati ja igal sammul, ja need sönad, mida ma sulle ütlen, neid olen ma kasutanud korduvalt ja tühjalt, kuid seekord vöivad nad jääda viimasteks. ma ei omista neile veel suuremat tagamötet, sest see oleks saatuse määramine, kuid ma ei otsusta, ma tean. ma ei mötle, sest köik on selge. ma lihtsalt löikan nöör nööri haaval lahti end kammitsatest, mis on mind kinni hoidnud ning muutnud passiivseks mutrikeseks. ma ütlen viimast korda teile tere, et öelda head aega, head teed...


...and i don't know, what you think, neither what you have been through. i have no idea, who you are. i have never touched you or breathed the same air. but i don't need words, i don't need insurance. i sense all of it and more and beyond. distance has never been smaller, time has never been as irrelevant. i don't know how you got here, but the route had to be the same, otherwise we wouldn't be standing here to walk on together.
.transatlanticism.


----------------
Now playing: Lily Allen - Smile
via FoxyTunes