aga, mis tunne on, kui mitte midagi ei ole. kui köigil, absoluutselt köigil, läheb midagi edasi. uued inimesed synnivad, uued mälestused tekivad.sinu enda sugulased, kes olid enne osa sinu elust, elavad aastakymneid oma elu....ja sin oled yxi. sul ei ole mitte kedagi enam siin maailmas. sinu liiin, mille yle sa olid uhke,on surnud. köik  on surnud. ja sa ise...pole kindel, kas sa elad, sest sinust ei vii midagi edasi.
isegi, kui sa tahaks, keegi, ei tahagi....
ja sa oledki yxi. mix sa viiicid. aga
kord kvartalis..tuleb uuesti usk ja tunne, et köik on uus ja  meil on lootust, köik mida uskusin, aastal 65, hea küll,  ehk 2005, on tösi.
vöi
ehk peaks leppima
et minust ei tulegi midagi edasi
ma olin algusest peale


see
mis saatus ette nägi



kurbus


ma ju ei pidanudki syndima. korda kuus.

ma olen nii väsinud teesklemax önneliku elu, mida ma kunagi ei saa, ja ma ei ole kunagi nii julge, et .....et ma loobux. ma olen siis igevesti önnetu, sest ...önne ma ei saa


mida kuradit ma pean tegema. ausalt.
ma ei ole ju määratud elama..aga mitte ka surema
...

mul ei ole midagi. köigi elu läheb edasi....ma olen alati siiin.