tunnike enne enda vananemist, on õige hetk öelda, et ma olen tänulik kõige eest, mis elus juhtunud on. ja ma andestan kõigile nende noad seljas ja kahvlid teel. sest kõik, absoluutselt kõik on seotud ja mis pidi juhtuma, juhtub. eelkõike ma olen kuradi uhke. uhke enda üle. kui ma mõtlen tagasi aasta tagusele ajale, ma olin nii vihane ja kadunud. nüüd ma olen rohkem tervik, kui kunagi varem. kesiganes sellele positiivselt, või siis ka negatiivselt, kaasa aitasid, aitäh. elu on ilus. ma liigun edasi,  ma ei ole enam poriloik. palju õnne sünnipäevaks, kallis mina ^^

...and if nothing calms me down...i play myself "foxfire" soundtrack. post-it

aga, mis tunne on, kui mitte midagi ei ole. kui köigil, absoluutselt köigil, läheb midagi edasi. uued inimesed synnivad, uued mälestused tekivad.sinu enda sugulased, kes olid enne osa sinu elust, elavad aastakymneid oma elu....ja sin oled yxi. sul ei ole mitte kedagi enam siin maailmas. sinu liiin, mille yle sa olid uhke,on surnud. köik  on surnud. ja sa ise...pole kindel, kas sa elad, sest sinust ei vii midagi edasi.
isegi, kui sa tahaks, keegi, ei tahagi....
ja sa oledki yxi. mix sa viiicid. aga
kord kvartalis..tuleb uuesti usk ja tunne, et köik on uus ja  meil on lootust, köik mida uskusin, aastal 65, hea küll,  ehk 2005, on tösi.
vöi
ehk peaks leppima
et minust ei tulegi midagi edasi
ma olin algusest peale


see
mis saatus ette nägi



kurbus


ma ju ei pidanudki syndima. korda kuus.

ma olen nii väsinud teesklemax önneliku elu, mida ma kunagi ei saa, ja ma ei ole kunagi nii julge, et .....et ma loobux. ma olen siis igevesti önnetu, sest ...önne ma ei saa


mida kuradit ma pean tegema. ausalt.
ma ei ole ju määratud elama..aga mitte ka surema
...

mul ei ole midagi. köigi elu läheb edasi....ma olen alati siiin.

spring mornings

my brain does wonders. have to go to work at 8, which is rare nowadays. didn't sleep at all, feeling like million dollars for no apparent reason.
this reminds me those gorgeous mornings seven years ago, when i watched the sunrise, while the whole world was asleep. it doesn't make sense, but i do see patterns. patterns that feel thousand miles away from where i stand today.
 then there was hope, there was...well everything was ahead actually. before all the shit. before all the failures. back then i took time to look at the sunrise and stopped to listen birds singing. what have i become in between. did i really forget, what was i all about, what was everything all about?

...well wow. when u least expect it...or have semi gaven up.
mosby wins