istun juba viimased pool tunnikest yxinda ekraani taga. töenäoliselt on kuskil jalutuskäik, kuskil töllerdavad kontaktid, saatjad juba tassivad rahvast edasi-tagasi. mina olen nägu koridoris, aga köik on önnex mind rahule jätnud. olen stoiliselt rahulik ja peidus. mulle jöuab waikselt-waikselt kohale, et sind ei olegi siin. seekord sa ei ole kuskil teisel korrusel vöi teises majas, sind lihtsalt ei ole siin. naeruväärne, kuidas selline asi tegelikult häirib. ma olen harjunud, et sa oled alati olemas. ja see on näide sellest, kuidas ei tohi möelda. see tähendax, nagu sa oleksid mingi tarbeese, aga sa oled köike muud kui seda. sa oledki tegelikult köik. köik värvid ja emotsioonid. algus ja löpp. kuigi, mingisugust löppu ei olegi. imeilus. näha hetkel, kui sind ei ole, et sa oled köik, mis on.
armastan sind.
1 comment:
mina armastan sind ka... ma ei kao kunagi su kõrvalt... mitte kunagi...
Post a Comment