ma mäletan, kui armunud me olime septembris. ma arvasin, et koos suudame me köik ületada, et miski ei suuda meid peatada. ma uskusin sellesse ja tundsin end köikvöimsana. maailm oli ainult meie päralt. see oli fucking imeilus. aga mis on sellest praeguseks järgi jäänud. nüüd...ma rikkusin su jöulud, minust ei ole mingisugust kasu, vähemalt nii sa väidad. ja ma hakkan päevast päeva seda järjest enam uskuma ning vajun aina madalamale. ma ei tahtnud kunagi igasse su päeva ainult negatiivseid emotsioone tuua, ma tahtsin sind maailma köige önnelikumaks teha. aga ma hindasin oma vöimeid üle. ma ei olegi midagi väärt. ja mu tunded on tühised. oi, kuidas ma lootsin, et seekord läheb köik önneks. aga ma olen köigest liiv, mis voolab sörmede vahelt ja ma ei saa sinna enam midagi parata. mu enda pisarad tekitavad minus pölgust enese vastu. ja sellel ei ole löppu, köik läheb ainult hullemaks ja ma tean, et ma olen selles ise süüdi. ja nii edasi ja nii edasi, kuni meist kummastki ei jää enam midagi järgi. vöib-olla ma ei peakski enam üritama hea olla, sellest ei ole mingisugust kasu. köik oli palju lihtsam, kui ma ei hoolinud millestki.
...ah ma ei tea enam. kihutan oma peas 130-ga vastu telliskiviseina ja loodan viimse hetke adrenaliiniski önne leida. ma ei saa alla anda ja minema jalutada, aga mul ei ole ka mingit öigust sind önnetuks teha.
häid jöule siis kogu maailmale, kes veel usub millessegi.
