...ja ta tuli öhtul hilja minu juurde. me ei vahetanud sõnagi, sest kumbki ei saanud või ei osanud midagi öelda. lihtsalt istusime voodiserval. vaikuses hakkasid mul pisarad jooksma. ta suudles need minema. me suitsetasime ja endiselt ei vahetanud sõnagi. ma kallistasin teda, sest tal ei olnud kergem kui mul, ma ju nägin seda. ta kallistas mind vastu, nii et mul oleks hing kinni jäänud. minuteid lihtsalt lebasime niimoodi. ma teadsin, et ta tahab midagi öelda, kuid ta ei suutnud. ta vöttis paberi ja kirjutas: ' I can't talk'. 'Why?' küsisin mina. vastus oli ei tea, kuid siis ta kirjutas: ' See if I would stay, I would keep doing stupid things, as I said nothing stops, nothing holds me! I can't do anything about it. But I love you, in somekind of ...strange way.' ma lihtsalt olin, paber käes ja vaatasin, kuidas ta soovib seda sama vähe kui mina. ma ei suutnud teda niimoodi vaadata ja kallistasin teda uuesti. me suudlesime peaaegu meeleheitlikult, et valu minema ajada. ta värises. mina ei tundnud enam midagi peale tühjuse ja tuimuse. ja siis ta läks pisaraid peites minema...
nüüd ma ei teagi, kas see oli lõpp või uus algus millelegi. taustaks oli ilutulestik ja mängis 'millist armastust'. nii see kaheksa kuud tagasi algas.
nüüd ma ei teagi, kas see oli lõpp või uus algus millelegi. taustaks oli ilutulestik ja mängis 'millist armastust'. nii see kaheksa kuud tagasi algas.