right where it belongs.

jälle mingi idiootne tuju, aga ma kordan ennast konstantselt exole. kuulan nine inch nailsi, ei kavatsegi muuta seda. istun teki all, ma ei tea, kas mul on külm või mitte. ma ei tunne midagi. ja eile ma tundsin kõike, nii intensiivselt, et oksendasin aknast alla. hetkel, tahaksin ma olla keegi teine, ükskõik kes. tahaksin tunda kellegi muresid või rõõme või suvalisi emotsioone. suitsetada sigarette, kui oleksin mittesuitsetaja, juua midagi rõvedat, mitte minna homme sinna kuhu tavaliselt, vaid leida midagi absoluutselt ennenägematut, if there is any left. what does it...the melancholical, i mean. mingi hetk elust lihtsalt kisub kuhugi mineviku ja varjude vahele. ja mis kõige hullem, ma olen loobunud nii osavalt, et ma ei oma enam exegi, kelle pärast pead vaevata. jätsin maailma ainult ühe. kuidas seda öeldagi....hmm...tunde ja mõtte, millega seostub kogu igatsus, raev, ülimuslikkus, kirg. konsentreeritud ja kompaktne, kuid oi kurat, kui see peaks kunagi muutuma, siis ei ole ju midagi alles.
so hmm...paar päeva tagasi muutus jälle number mu vanuses. nüüd on seal ühe asemel kaks. ja märkamatult olen ma ska esimese aasta mööda saatnud, ja siin ma olen. sama mittemidagi ütlev kui varem. ma tahaks teada, aga ma sain aru, et nii on parem. teada mitte midagi ja tunda kõike. instinktiivselt. ja ma ei tea ju, kas sellest piisab. tundub nii, sest nii see on jätkunud, tagasilöökideta (somewhat) tähtede poole. kurat teab, kas ma üldse eksisteeringi reaalsuses. üks asi on midagi luua ja privaatselt seal vegeteerida, kuid kunst vajab tunnustust ja ahneid silmi. ma ei näe neid. mul ei ole publikut.
ma ei saa ju magama minna, kui ma ei ole saanud selgust selllele, millele ma ei teagi, millele ma selgust otsin. kas midagi on valesti tänase päevaga, midagi on õigesti?! juhtus midagi erakordset....halba või head. või ei ole midagi erinevat hommikust. aga alati ju on. või ei ole. ma vaataksin siiski su pähe ja naeraksin end välja. müstiline, kuidas alati mina suudan viimasena lolliks möelda end tühjast kohast. ja ikkagi ei ole mul midagi öelda.
pange tähele, nüüd on juba mai, külm on. ülehomme jälle saaremaa. ma ei usuks sellest midagi head, aga ta ei ole mind alt vedanud kunagi. tema. tema jah. mina. meie. meid. kurat....absolutism ja eksistentsialism.

kahtlemata oleks nüüd aeg lahkuda, aga mis vahet on unel ja ärkvelolekul anyway, kui ma ei ole kummaski seisundis mugav hetkel. kell on pool 12. teadmatus. melanhoolia. pustota. ilusad sönad köik. kellelgi on pidu, keegi magab. aga kus on minu oma tänasel öhtul, kus keegi ei kuulu kellelegi. eraldi olles mitte. koos olles polegi teda ega mind. või on. ei, ma ei kahtle maailmas. illusioon on end hästi teeninud, universum elab.
aga eks ma siis lähen jälle. proovin siiski. vahel juhtub, et hommik on öhtust targem ja tunned, et olid pridurok. ctrl+s siis.
teiste mötted paberil näivad praegu nii palju paremad ja ausamad, teiste siirus puhtam. räpane on olla.