..samas....

thinking of the list...

kulminatsioonid, biatch, kulminatsioonid.
enam detailidesse ei lasku. asi on waikusemaal.
all i can say is....fUCk yEa...like a boss ^^
hold it, hold it...this might be the most beautiful gaim, without the gaim.

de javu

konstantne erektsioon ja konstantne sisemine värin. arvasin, et asi piirdub neljapäewaga...sest oli ju SEE päew ja naistepäew. tegime piffidega pubcrawli. näete...köik on uus. kui paljud saavad öelda, et nad on seda tartus teinud. anyway, anygay. asi löppes nii nagu ta juba mitu korda on löppenud, pluss katusenüansid. ja siis jöudis asi sinnamaale, et plaan oli väike öll teha kamraadaga, pluss väike eludiskussioon jne ent ometigi me suutsime end annelinna ja tagasi juua korduvalt. lisaks sajale löustale, keda ma miljooon aastat näinud ei olnud, koperdasin geeniuse otsa. tema missioon oli lihtne. suurte raskustega pidin tödema, et tösi jah, ka see olex uus. taaskord siis annelinn ja wana hooga edasi. ja ka see weel polnud köik. reaktsioon teatavate kodanike lähenemisele, oli alks peita ja teha sirge nägu. aga uus leht elus seda ei lubanud, järelikult olin charmant joodik ning sotsialiseerusin. mida see muutis vöi kas yldse, on vöimatu öelda, sest aramis oli tugevam kui mina. millele järgnes jägermeister, väikesed poisid, kes mind mäest yles aitasid, intervention, eepiline pornograafiline hetk ja tere hommikust tööle. ka pohmakas ei ole vöitleja. kell yx lasi temagi jalga. niisiis puhas hommik. kerge segadus, kerge värin. ma ei saa ikka hästi aru, kus ma seisan ja kuidas ma seisan. kuigi hetkeline korduvmuster on vörgutav ja töttöelda ka sobiv....otsin ma raame? vöi see ongi asja völu, et raamist pole haisugi? yldiselt lähme me näitusele pilti waatama mitte pildiraami. aga...kogu see kaootilisus paneb mind muretsema, et ma kaotan igasuguse kontrolli. ja me oleme seda juba warem kogenud...mis teex selle mitte uueks.
ahmaeitea

road is long, we carry on...

i lost my mother, i lost my wife and i lost my child. i guess, that was goodbye...
i was blind...

born 2 die

kolmas unetu öö. feels amazing, omamoodi ainulaadselt. tunne on selline, nagu teeks silmad lahti ja näeks maailma esimest korda. nagu oleksin aastaid maganud ja nüüd ärganud...vöi keeras surmakaart end ümber...aga ma olen uus, ma olen värske, ma olen insomniac olympics, ma olen anoreksia, ma olen born to die, ma olen zavoodiromantika, ma olen eile, täna ja homme. ma olen...surmatunne ajatuses. ma oleks nagu tagasi, vöi ma ei olegi siin warem olnud.
selles hetkes, kui päike töuseb, on midagi kordumatut.
saapad karjuvad kapis vendasid teele...
ma ei tea veel midagi, sellepärast ma tean köike, see on see, mis teeb vabaks...

..couldn't say better...

Come and take a walk on the wild side
Let me kiss you hard in the pouring rain
You like your girls insane
Choose your last words,
This is the last time
Cause you and I
We were born to die

sexy timez

day four

asjade kronoloogia. tundus, et köige raskem osa on möödas ja asjad hakkavad paika loksuma. vötsin ette jalutuskäigu poodi, et end siidriga premeerida. ajastusega juhtus niimoodi, et katus pörutas kosmosesse. ma ei tea oli see linnulaul vöi päike vöi lume sulamine, aga katust ma tagasi ei saanudki. niisiis. siider ja suhtlusportaalid ja naabrianine. töotas hea. esialgu oligi. kahtluseussid muidugi ujusid ringi, aga ma ei andnud alla. pimeduse saabudes läks asi kahtlaseks. kass haihtus maa pealt. tagant järgi tundub naljakas, et ma tösimeeli uskusin, et ta kirgastus ja liikus edasi. ma olen seda protsessi justkui kogenud, aga absurd siiski. heakene küll, ma arvasin, et see on mingi halb nali. panin naabrinaistele kaarte. annad okultismile sörme...upud viimseni. sain ikka sellesama jama, mis yleeilegi. ja ma ei pannud isegi endale ju. pani mötlema....täpselt nii palju, et ma vist mönda maailma asja nüüdseks siiski tean. sedapsi. aga kuna katus oli seal, kus ta oli, läksin ma vist yle igasuguste piiride. tösi küll, minu uus lubadus oli aus poiss olla. ma ei tea palju kasu vöi kahju see töi vöi toob, aga tegelikult wahet polegi. ma vöin tömmelda palju ma tahan, aga asjad surevad ja sünnivad nagunii. mis teha. elu on selline. ja ei olegi midagi teha. ex ma siis näen...
niisiis. saabus teatav rahu iseendaga, mis lubas mul löpuks korralikult magada. hommiku saabudes taipasin, et see oli alkohol, mitte terve möistus. katus, tösi küll, on vist ikkagi kadunud, sest ylevalt sajab sisse. ja kylm hakkas, hirmus kylm.
ja siis hakkas mul surmahirm, sest ta tuli siia. midagi ei oska arvata enam. kes ma olen, kus ma olen, miks ma olen. samas tunnen, kuidas xannie weres ringi voolab. vähemalt saan hingata ja nii kylm ka enam ei ole. sundtegevused said otsa, pean masterplani plottima hakkama. katus on nööripidi peos nagu öhupall. istun ja ootan. kassi ikka pole. möistust ka mitte. müstiline tunne. nagu mind ei oleksi olemas. aga vöib-olla ei olegi....