Just Breathe

Once again, sitting all alone at work, stargazing in my head, imagining you and me, smoking my cigarette in the foggy silence strapped with Milosh - You make me feel. that's all i can do to make go away all this bad energy vibes coming from her at the back. even if she's asleep, i can feel her blinded hate. she...wouldn't realize the truth if it would be in the size of a zeppeline. her eyes are shut by the mental darkness and gloom. unfortunately it hit me in the face also. but i just know better, i know what makes me feel so happy, so real. i see the little things, the pure things. like the train in the middle of the night, passing by with the cold rush, that makes your head spin, the horn greeting you with no reason, the lights coming from nowhere, going to the emtyness. like the first sun rise of the spring at the freezing lonely beach, only seaguls singing to each other. like the endless walks in the sleeping city. like the ones with no shelter. i feel it all in one moment. the moment that is...eternity. old tainted scratches on the soul have healed, they disappear and burn like the sheets of an old book, that you read millions of years ago.

the steam floats around me...from me, this summer's not gonna hurt me, i'm pure. we are. untouchable ones. like the red tulips on the field dancing in the wind.

mi miself n i

oh doodlez. kell on pool viis öösel, suitsetan ja vahin ekraani. kogu maailm mu ümber magab ja vaikus on langenud rusuvalt neile kuklasse, kes vaevlevad oma unenägude käes. õues on juba valgeks läinud. mina...well, raputan tuhka ja olen täpselt nii, nagu ma alati olen olnud. üksi, muie näol, pea tühjuse tarkust täis ja tean, et te raisk, ei tea mitte kui midagi. mis saaks olla mugavam. kuskil on veel keegi, kes ei maga. tõenäoliselt mõtleb ta samu mõtteid, mida mina ja sellepärast ei olegi sellest enam vaja kunagi kirjutada. üleüldse ei olegi enam vaja kunagi midagi kirjutada. sest ma korjasin end täpselt sealt ülesse, kuhu ma end maha pillasin. võib-olla küll nihkega kuu siia-sinna ja koht kilomeeter-paar edasi. kuid see on vaid faktiline möödapanek. aastat ei olnudki. aastat ei saa ka enam kunagi olema. vähemalt selline mitte, kus ma jään iseendale võõraks. vähe sellest, et ma end ära ei tundnud, kui endaga tänava nurgal kokku jalutasin, vaid ma arvasin lausa, et olen end jäädavalt kaotanud. vot nii sügavasse kuristikku suudab end mina kukutada, kui eesmärgid lähevad valeks. järelikult, näide sellest, kes ma ei ole ja kes ma mitte kunagi olla ei kavatse, võtsid mult tervelt 365 päeva, et jälle tunnistada fakti, kes ma olen ja mis on mu maised-ebamaised eesmärgid. kahetsemine, kui selline, ei ole mu loomuses, seega ei saa ma ka väita, et midagi oleks väga valesti. kuid õppetund hästi vastu võetud. jällegi. thank you universe for punching me in my face. see muudab mind resoluutseks ja brutaalseks. ma tean ju miks see nii oli. besides the fact, et ma ise läksin liiga uhkeks oma tarkuses. ühele pidin ma läbi valu näitama tema ülimuslikkust tarkust, teisele jällegi läbi sama võtte tema põhjatut rumalust. mission accomplished igal juhul. mida sellega peale hakata, teate ju ometigi isegi. absoluutselt mitte midagi. nii lihtne ongi. sest läbi selle ei ole te enam emotsionaalselt sellised, nagu olite. märkate praegu või sisi hiljem, vahet ei ole. kuid üldse. miks rääkida positiivsuse ja negatiivsuse ülivõrdest ühes lauses või...kurat..ühes tekstiski. sujuvalt edasi tänapäeva. -süütan uue sigareti- kell on 4.44 varsti, juba häirivalt varsti mu vaikus lõhutakse ja jälle kõlavad kõikjal kellegi sammud ja hääle kuma. see rebib ajatuse pooleks nagu paberi. valu mu kõrvadele. ...my baby's pure porno. break some glass, pour some sugar on me. i can see cities, cities. hmmm...ma näen mida sa teed. ...... kõik on paigas ja floatib down the river. kõik see jama, mis oli enne meid ja on ka peale meid, ei ole enam oluline. nüüd saab lihtsalt olla ja teha ja tunda ja....-okeeei mängin ka horoskoobi saidiga- oh this seems fun, tho it spoiled my bloggin hours. XD sitta siis sellega.