tuhandeid kilomeetreid edasi...vöi siis tagasi

tuhandeid kilomeetreid edasi...vöi siis tagasi
tagasi. slovakkiast. turismitrip to the hell. ja kui kedagi kotib vähegi reisimine, siis mitte iial ei soovita ma turist olla. reisi märksöna on KiireKiireKiire. ja loomulikult kohale kuskile öigex ajax ei jöua. which means, et ma jäin ilma nii mönestki hommiku-öhtusöögist ja waatamisväärsusest. ja ikkagi pidin KA hääletama, sest pedagoogis on, andke andex, algusest löpuni siiski egotsentrilised sitapead. rääkimata sellest, et meie buss oli möeldud talve trippidex ja ytles jupp jupi haaval ylesse. alustadest kliimaseadmest, löpetades mootori endaga. njaa tugevat närvi ja head pöit on waja, et selline kolme ja pooole tuhandene ajaraiskamine yle elada.aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. sisuliselt ma läxin tatratesse pead selgex saama. sain aga wastupidise olukorra. nyyd ei tea ma enam yldse, mida ma tahan vöi elult ootan. tean waid seda, et mu hing vöi syda vöi call it whatever jäid mägedesse. seal oli rahu. seda ma ocisin...ja selle ma taas kaotasin.niipea, kui saabus poola piir, kadus mul igasugune tahtmine jälle eestit näha. kahju ainult, et mul ei olnud kellegagi seda tunnet jagada... isegi sönumeid saata ei saanud. midagi ei saanud...ainult waadata.ja siin ma siis jälle olen. istun kice juures arvutis. dealin reaalsuselaxuga. a la kuhu dokumendid sisse viia, pubetsev mutt, dima ikka kurat teab kus ja kurat teab kauax, motivatsioonitus..all i want is to be on the roads. the neverending roads. aga ma ei taha seda yxi. ja ma ei taha, et ma jääxin kellelegi völgu vöi vötaxin kelleltki midagi ära. see ei ole mu eesmärk. minu eesmärk on rahu ja harmoonia. ma vöin olla klishee. kes mind keelab. töde on see ju igatahes. minu töde vähemalt.

jään teid igacema mäed. selle pildi vötan ma endaga kaasa. alatisex.

Gljuk'Oza

mul on vist körini. ma pole joonud nädal aega. suicetanud ka mitte. ma olen loobunud. olen kodus...koos raamatute, muusika ja laavalambiga. absoluutselt muud ma enam ei waja, ei oskagi wajada.
täna midagi minus muutus taaskord. ma loobusin vöitlemast. läxin lihtsama ja easy-going wastupanu teed. ja kas seda saab mulle siis ette heita?!? vähemalt nii tunnen ma jälle lihtsatest asjedest röömu. naudin elu, mitte ei hala asjade yle, mis on juba eile päew. kahjux/önnex. ja elasingi jälle köik yle.
nyyd ma siis waatan, mis edasi saab. ma ei muuda midagi, ma ei vöta ka ette midagi. see köik on teiste teha. nende, keda huvitab. keda ei huvita....no their loss. cause i was worth it.
pleier raibe on ka paranduses juba, kuigi ma ta laupäewal ostsin. kuradi tehnika.

kuradi 30 kraadi sooja öues. kuradi päike. ma vihkan tulekut siia...fckn internetti...see ainult ajab mind närvi ja paneb MÖTLEMA. see on viimane asi, mida minu olukorras teha.
gosh, i'm such a emocional loser. should quit everything.
ja mitte ainult oma peas

hangoverkuup

blogger on tore koht. exole. tuled siia ja walad sita maha, ilma et keegi kunagi öelda saax, et shut the fuck up vöi midagi. fantastiline.
nii mis ma siiis nyyd uut korda saatnud olen since the last time. esitex me kicega eile rövedalt haisesime, sest me suucime end teenindusmajja magama juua. ai. ja üüratus koguses viina siiski. halb. väga halb. kodus kui sellises on jälle mingi waikusewanne or who counts. aga see on juba nii tyypiline,et oxe tuleb peale. nyyd ma ocustasin kainex hakata. aga sellest ei tule midagi välja, sest paari minuti pärast on kice siin ja me lähme maq juurde.ah hui selllega. kooli peax ka jöudma. though....ahpersse

mnjaa. mönikord on lihtsalt nyri. istud kice juures. nagu ikka. awastad, et nädal aega ei ole mitte millegi erilisega silma paistnud. maybe ainult pinda käinud inimestele oma halaga vöi liiga purjus olekuga. peikaga pole ka yle nädala vist juba rääkinud. möned yxikud messid ja nyyd vöeti mult needki taaskord ära.
yeah...korra sai tallinnas käidud. paistis isegi ylesmäge minevat. no nii inimsuhted ja finantsolukord. aga vöta näpust, seegi vaid loll nali, ei midagi enamat.
siis weel tartu. see töotab head exju. noOot. ma sirgelt magasin selle maha, sest ärkvel olles olid parakad ja yxindus liiga välja kannatamatud.
nojah ja siin ma siis jällegi olen. isegi illusioonid rööviti lihtlabaselt ära. nutin i can do about it...vöib-olla ei tahagi.
lihtsalt degenereerun kuressaarde äre, kuni keegi enam ei mäletagi, kes ma selline olin. möni vöib-olla...aga kauax temagi....